Minu õppekavas on teiste seas märkimisväärne aine nimega geopolitcal approach to Europe. Õppejõud on vahva. Tema Hollandi aktsent on tugevam, kui härra Ader ja see võib kohati ära süüa mõned tähtsad faktid aga ma ei lase end häirida. Ta on muhe, viskab äärmiselt iroonilisi nalju ja küsib koguaeg meie, kui eestlaste, arvamust Venemaa, Putini ja Ukraina kohta. Oleme talle silma jäänud, kui eestlased, kellele ei meeldi stereotüüpsed arvamused. Antud loengus peame kokku panema esitluse Eestist, immigrantidest ja piiripunktidest. Uurimistöö käigus olen mõtlema hakanud, kui puhas ja turvaline riik on meie Eesti (võimalik, et Eston Kohver ei nõustu minuga).
Belgias olles olen isegi hakanud armastama venelasi. Võib-olla lihtsalt sellepärast, et vastu hakata kõikidele stereotüüpsetele arvamustele, kuidas eestlased vihkavad venerahvuslasi. Ükskõik, kellega ma ka ei räägiks... alati jõuame ringiga venelasteni. Ja nende kiuste olen vastama hakanud, et tegelikult ei häiri nad kedagi. Eesti Laulu vaheklipp, kus Eesti noor sõimas läbi Vene turisti, viis meid karmi reaalsuskontrollini, et tegelikult peame end ise tagasi hoidma. Näed... elan ja õpin, elan ja õpin.
Venelaste armastusest kodumaa armastuseni. 24. veebruaril kutsusime külla siinsed eestlased ja meie korterikaaslane kutsus omakorda külla kaks kohalikku belglast, kes omakorda võtsid kaasa kasti õlut (ma ei joo õlu!). Vaatasime presidendi vastuvõttu, paraadi, tegime süüa ja kaunistasime tuba Eesti lipuga. Võõramaalased ei jõudnud aga ära imestada, kuidas meid saab üldse huvitada selline asi nagu vastuvõtt. Nad naersid enda (ja meie) üle ning ei suutnud ennast ette kujutada rollis, kui näiteks Genti peaks külastama Belgia kuningas ja nemad reaalselt seda üritust vaatama läheksid. Vedas, kui need tüübid üldse teadsid oma kuninga eesnime. Tundub, et siinsed elanikud pole sugugi mitte seesugused patrioodid nagu meie. Võime seda salamisi alla suruda ja endamisi Eestimaad kiruda aga lõppude lõpuks on kodumaa meile äärmiselt oluline.
Nad vahepeal ikkagi väidavad, et noored ei tea, kui oluline on isamaa vabadus ja meie austus on justkui hääbumas. Just siis, kui oleme hakanud unustama tähtsat fakti, väntab Elmo Nüganen uue filmi Eestimaa vabaduse võitmisest ja läbi nende filmi ajal valatud pisarate küündib meie isamaa-mootor nullist sajani. Uskuge mind... kui kusagil üldse on mingigi austusega noored, siis asuvad nad Eestis!
Belgia leht kirjutas nädal tagasi, kuidas nende digi-hüppe minister (jah, neil on selline onu siin) külastas Eestit, et täpsemalt välja uurida, kuidas meie, eestlased, nõnda targalt oma id-kaarti kasutada oskame. Nad on võtnud südameasjaks jõuda Eestile järele. Isegi kohalik õppejõud suutis ära mainida, kui kuradima vägev Eesti oma IT asjades on.
Olen juba maininud fakti, kus kõik jutud välismaalastega viivad lauseni: "In Estonia we can e-vote... In Estonia we don't have immigrants... In Estonia we have real milk... In Estonia we have free public transportation... In Estonia we make this super healthy black bread... In Estonia we have most beautiful women... In Estonia we have the most magical winters... In Estonia we have blue skies and sincere people...In Estonia we have people who we so deeply love".
Pärast seesugust postitust ei tule enam kellelegi üllatusena, kui meetult suur patrioot on Joanna. Vahel ma ikka arvan, et minu kehas on lõksus esimese maailmasõjaaegne mundris kindral, kes suri võideldes Eestimaa eest. Jah, mis siin salata! Võin küll Starbucksis istuda ja kahtlast kohvijooki lürpida aga kõrvaklappidest tuleb ikka Curly Strings ja kauge küla...
Pärast seesugust postitust ei tule enam kellelegi üllatusena, kui meetult suur patrioot on Joanna. Vahel ma ikka arvan, et minu kehas on lõksus esimese maailmasõjaaegne mundris kindral, kes suri võideldes Eestimaa eest. Jah, mis siin salata! Võin küll Starbucksis istuda ja kahtlast kohvijooki lürpida aga kõrvaklappidest tuleb ikka Curly Strings ja kauge küla...
Jah. Vanematel inimestel on õigus. Mine ja näe maailma aga tule tagasi. Ilusasti öeldud!
No comments:
Post a Comment