*: Kõik hea juhtub nii ehk naa

Mõnikord, lihtsalt jutustamise käigus, võid sattuda suure avastuseni. Psühholoogi abita ja väikese rahaga... Paar nädalat tagasi rääkisin sellest, kuidas ma ei käinud lapsepõlves lasteaias. Ausalt öeldes sattusin sinna paaril korral aga ühest neist põgenesin üle aia minema. Mäletan selgesti, kuidas ütlesin mängukaaslasele, et ta jumala eest mitte kellelegi kaebaks ning reedaks minu asukohta...

Tegelikult ma vahepealset väga ei mäleta aga tean, et minu seiklusrikas ja Bilbo Paunaste-laadne ohtlik teekond lõppes tookordses Osvaldis, praeguses restoranis Manolete. Toidukoht kuulus tollal meie perele ja ju lootis minu miniatuurne mõistus leida sealt lohutust... misiganes lohutust mu "meeletult raske" lapsepõlv parasjagu vajas. Ettekandjad panid mind istuma ja kandsid mulle ette lemmik roa - friikartulid viineritega.

See vahva olemine lõppes minu jaoks, kui nägin kaugelt tammumas restorani suunas üsnagi kindlal sammul ema ja lasteaiakasvatajat. Mäletan, kuidas läksin laua alla peitu ning teadsin sügaval sisimas, et olen endale kaela tõmmanud suursuguse jama. Tegelikult ei saanud ma riielda... või siis ma lihtsalt ei mäleta seda.

Ema ütles mulle hiljuti, et lasteaiakasvataja ei lubanud tal tookord mulle mitte ühtegi sõna öelda. Ju oleks see asja hullemaks teinud või minus võinuks tärgata mingusugune kangelase tunne, et olen õigesti talitanud. Igatahes viidi mind lasteaeda tagasi ja oma mängukaaslasele ei vaadanud ma enam mitte kunagi suurest pettumusest otsa... Reetur selline!

Ega mind peale seda päeva enam lasteaeda tagasi ei pandud kah. Ema oli tollal kodune ja miks piinata vaest last, kes, jumal teab, äkki põgeneb taaskord minema ja seekord juba sügavasse Harku metsa?! Kujutan ette seda emahirmu, kui lasteaiast helistatakse ning öeldakse, et teate, teie laps on pannud punuma ja meil pole halli aimugi, kuhu suunas ta seekord jooksis...

Esimesse klassi minnes teadsid kõik kõiki. Lastel olid olemas parimad sõbrad, pinginaabrid aga mina seisin seal, hirmuhigi otsa ees ega teadnud, mispidi astuda ja kellega juttu teha ning kuhu üldse istuda? Ja nii ma istusingi üksi või mingisuguste "imelikega"... Siis ma seda muidugi ei teadnud aga sel hetkel võtsin elus vastu tõsise otsuse, et minu heaolu ei hakka mitte kunagi dikteerima kuuluvustunne.

Tänase päevani välja ei leia ma, et on meeletult vajalik helikiirusel seltskonda sulanduda, sealt kärmelt omasugune leida ning edasi mitte kunagi enam üksi olla. Ikka läksin ma kutsekooli nõnda, et esimesed aastad istusin õpetaja nina all pingis, üksinda. Ei näinud ma mitte mingit põhjust otsimaks endale pinginaabrit või leidmaks endas mingisugust small talk'i. Mulle meeldis üksi. Sain rahus konspekteerida, kuulata, vihikusse sodida. Ja nii igalpool. Minu jaoks pole olnud kunagi probleem üksi kinno minna või üksinda lõunat süüa...

Ja tänase päevani välja eelistan istuda esireas, üksinda. Aga ma ei tee seda, sest mingi aja möödudes tulevad sinu kõrvale paratamatult head inimesed, kes muudavad kogu kupatuse hulga toredamaks. Kõik juhtub iseenesest. Seepärast ma ei leiagi, et pean pingutama lihtsalt ühiskonna survest, sest see hea, mis juhtuma peab, juhtub nii ehk naa.

Aitäh nendele headele inimestele minu elus.

Jagan fotosid sellest korrast, kui mulle tulid külla minu kaks kõige heamat inimest, keda õnneks pole pidanud otsima koolipingist või klassiruumist. Nad on minu elus paratamatult ja olen selle üle ikka kuradima õnnelik.

Kuna esimene mai on riiglik püha, siis võis juba ette arvata, et kõik asutused on tol päeval suletud. Õnneks päästis meie päikselise päeva üks mõnus farmers market!