Intelligentseks ei saada sündides

Kui ma seletasin eile inglise keeles sõbrale, et tuleval nädalal tegelen suures mahus koolitöödega, sest 'dates' on lähenemas, küsis ta minult seepeale, et kas mul on palju kohtinguid plaanis?

Deadlines on see, mida ma mõtlesin... 

Kolm kuud on läinud lennates. Lennanud olen nii mina kui aeg. Lennanud olen üle linnaruumi, loengute, parkide ja meeletute virrvarride. Kätte on jõudnud hetk, kus hakkan korralikult tööd tegema, et läbida edukalt kõik loengud ning hoida end kohutavast katastroofist, kus läbikukkumise korral pean Euroopale tagasi maksma oma stipendiumi (mitte, et ma seda asja kaaluksin...)

Õppimise käigus pole mitte ainult mina aga ka Kristiina selgusele jõudnud, kui kuradima intelligentsed ja kõrge haritustasemega inimesed on eestlased. Kultuuridevahelise suhtluse loengus peame paraku lõputööna esitama grupitöö käigus valminud küllaltki mahuka projekti. Olgu öeldud, et ülesande ja grupiliikmed saime teada juba märtsis. Siinkohal mainin taaskord, kui väga ma grupitöösid jälestan...

Esiteks ei liigutanud alguses keegi lillegi, et kuidagi oma grupp üles otsida ja midagigi tegema hakata.

Teiseks võtsin ma kätte ja toksisin Facebooki ükshaaval viis meeletult keerukat nime.

Kolmandaks liitsin ma nad kõik grupivestlusesse.

Ja sealt edasi kulus kaks kuud, et selgusele jõuda, mida keegi tegema peaks. Vahelduva eduga pidasin grupis maha meeletuid monolooge teemadel: "Kas me ei peaks oma tööga alustama?". Parim selle kõige juures on see, kui sa mõistad selgelt ja ilma luuludeta, et kõik on sinu öeldut näinud aga keegi ei vasta.

Joanna möllab... Aitäh aga Hiina poisile Rexile vahva emoji eest!

Lisaks emarollile langes ka minu õlgadele grupitöö teema valimine. See tehtud, tundsin südames kergendust, et asjad siiski liiguvad... aeglaselt aga siiski.

Tähtaegadest on kõigil suva. 

Lõpuks, kui sain kätte mõne üksiku kirjaliku osa, sattusin ahastusse. Need olid nii lühikesed ja hädised! Ei jaksanud mina enam midagi kurta. Mulle ei meeldi targutada ja jätta muljet, et olen pedantne eestlane, kes pole millegagi rahul, kuigi siin on tegemist rohkem minu harjumusega, kus Eestis tehakse asju siiski natukene ... teistmoodi. 

Kirjutasin need osad üle. Lisasin juurde. Uurisin internetist seda, mida nemad uurima oleks pidanud. 

Samas... ma ei kurda. Mul on meeletutes kogustes vaba aega. 

Täna hommikul sai Kristiina ühe oma grupitöö osa kätte. Pidime naeru kätte ära surema. Ei, tegelikult me ei naernud, sest see oli kurb. See nägi välja nagu minu konspekt... halvematel aegadel. Midagi seesugust, kus sa joonistad ja kirjutad suvalisi sõnu segamini tärnikeste, noolte ning joontega, mis ühendavad omakorda poomismängu kriipsujukut peenikeste lillekeste keskel. See kõik on iseenesest vahva, kui ülesandeks oleks olnud oma segaste mõtete esitamine word-failina...

Mind lihtsalt paneb imestama. 

Eelmine nädal olime Kristiinaga "külalisesinejad" kohalikus loengus. Rääkisime Eestist, riigipiiridest, suhetest Venemaaga, Eston Kohvrist, immigrantidest ja kõigest seesugusest. Õppejõud lisas meie esitluse lõppu, et Eesti on äärmiselt kõrge haritustasemega riik, kus kõik areneb meeletul kiirusel ja kus üliõpilased on niivõrd targad...

Naeratasime ja tundsime uhkust.