Olen alates esmaspäevast üle seitsme aasta (väikeste eranditega) taas vallaline.
Ma ei kirjuta seda üles ega hõiska välja, sest tunnen ilget vajadust kõigile oma suurt uudist kuulutada. Ma kirjutan sellest, sest läbi aastate on mul alati olnud mingisugune kangemat sorti hirm üksi olemise ees...
...mulle tuleb seda öeldes muie näole. Kas ma mitte ei põrutanud kaks nädalat tagasi üksi Brüsselisse seiklusi ja töökogemusi jahtima?
Üksi olemisega on juba veidrad lood. See on nagu mingisugune pisike koll, kes elab sahtli põhjas ja aegajalt, puhaste püksikute ja sokkide lõppemisel, räige hooga kapist näkku kihutab. Seetähendab võin teatud aja enda individuaalset ja kvaliteetset seltskonda nautida, ent mõne hetke möödudes kipub kuklas pesitsev alateadvus signaale segama. "Kas ma tegin õige otsuse?", "Kas ma saan ka parimaid sõbrannasid tinderdada?", "Kas see vanatädi vaatab mind haletsusega, et ma üksi kinno tulin?" ja lõpuks see kõige tähtsam küsimus: "Kas ma võin õhtul üksi baari minna?".
Mulle pole kunagi olnud probleemiks üksi muuseumis jalutada või üksi kinos nutta. Ma naudin seda, kui saan rahus ja vaikuses mõelda ning olla. Aga nagu ma mainisin, siis aegajalt teeb küll küllale liiga küll. Sa lihtsalt hakkad mõtlema veidraid, üldsegi mitte vajalikke mõtteid.
Hiljuti rääkisin kohalikuga, kes tunnistas mind julgeks, et seesuguse sammu astusin. Kolida üksi suurde ja tundmatusse linna. "Got to have them ballz," nagu ta ütles. Ega ma temaga väga nõustu. Täna liiguvad tuhanded ja tuhanded noored ihuüksi põneva tuleviku suunas, kompides tundmatus, ent positiivselt harivas situatsioonis. Seega ma ei usu, et olen mingisugune vapper erand. Mida ma aga usun on see, et vaprad on need, kes julgevad olla üksi. Kes jaksavad tasapisi kohaneda, kes ei lase end häirida oma tumedatel mõtetel vaiksel ja tegevusetul pühapäeval.
Mõnikord saan seesugustest situatsioonidest inspiratsiooni luua see kõikse parem "mina". Loen raamatuid rohkem kui kunagi varem ning olen tervislikum ja aktiivsem kui kunagi varem. Jalutan kontoris ringi, suu ammuli, ja kuulan ning talletan kõike seda, millest mul varem aimugi polnud. Ma säran ja seda märkavad ka teised.
Eks mul olegi kaks võimalust. Ma kas veedan oma vabad hetked kodus ja peidan end Netflix'i saidil (been there, done that) või otsin välja maailma kõige kasulikuma blogi S Marks The Spots ning käin tasapisi ja ükshaaval kõik mainitud kohad läbi. Muuseumid, pargid, kohvikud, raamatupoed, marketid ja kirikud.
Inspiratsioon on kerge tulema, kui asud linnas, mis on uus ja põnev ning peidab endas miskit kummalist vaibi, justkui oleks tulevik helgem kui kunagi varem. See võib olla naiivselt poeetiline aga ma usun seda, et mind ootavad ees uskumatult ilusad ajad. Üksi või kaksi - vahet ei ole.
No comments:
Post a Comment