*: The good news is we create our own opportunities

Olen endale lubanud, et postitan vähemalt korra nädalas.

Kui ma neljapäeval Bramiga endalegi ootamatult after work'il lõpetasin, ei suutnud ära imestada, kuhu olen sattunud. Midagi nii mõnusat kogesin ma viimati kaks suve tagasi, kui Komeedi katuseterrassi legendaarsed peod alles hoogu koguma hakkasid. Ja see eufooria ei pöörle "peo" või "alkoholi" ümber, vaid puänt peitub selles, kuidas mõnus õhkkond, erakordne vaade ning kõrvupaitav muusika suudab luua ühe hetkega midagi vägagi meeldejäävat. Omaette ooper on muidugi sealsed klassikaliselt stiilsed mehed, naiste vähemus ning mõte sellest, kuidas sul ei kulu õhtu jooksul mitte ühtegi senti, ent klaas käes on pidevalt täis. Sellest kirjutame eraldi... hiljem... kunagi...

Vaade Kunstbergilt Brüsseli vanalinna suunas, kus künka otsas istub pisike, ent stiilne baar, mis korraldab soojade ilmade lubamisel terrassil lahedaid after work kogunemisi.

Ja mainitud õhtust alates (ehk pisut varemgi) jõudis mulle kohale, et olen õiges kohas ja ajan õiget asja. Hommikul tööle minnes ei varjutanud minu ärkamist pisut hõre olemine, sest väljas paistis niikuinii päike ning olgem ausad - kui sa teed seda, mis sulle meeldib, siis pole probleemi hommikul üles tõusta. Ning nii ma veetsingi ülejäänud päevad justkui lenneldes, siia-sinna, igalepoole.

(Kuigi olen viimasel ajal mõelnud, et tunnen kirjutamisest kui ajakirjandusest puudust).

Eriti ilusaks tegi elu minu jaoks tõsiasi, et külla sõitis perekond Veeremaa. Nad tulid autoga, et ikka mulle asju tuua. Haha. Selleks hetkeks olin ma Brüsseli enda jaoks rohkem kui selgeks teinud ning minupoolne oli rõõm näidata neile linna.

Kolme päevaga jõudsime üheskoos selgusele, et siinne teenindus on nullilähedane ning liiklus hullumeelselt korrapäratu. Lisaks suutsime parkida auto nii valesti, et see viidi minema ning trahviks kujunes kõigest 230 eurot. Väga mõnus.

AGA!

Meil oli ikka väga tore.

Ilm tegi meile pai. Sõime vahvleid. Jõime õlut. Käisime Sandraga kaks õhtut väljas. Kolasime mööda antiigilaatasid- ning poode. Jalutasime õhtuhämaruses ja täielikus suvesoojuses Brüsseli vanalinnas. Tegime Manneken Pis'i ees kohustusliku perekondliku selfie. Näitasin Sandrale Belgia šokolaadimaailma tõelisi jumalaid (Pierre Marcolini ja Mary). Pidasime Meert'is maha ühe daamiliku lõuna tee ning koogi seltsis. Sõime (otseloomulikult) öölinnamelus friikartuleid. Ja loomulikult pidasime maha ühe kohustusliku osturalli.

Esmaspäeval, olles kogenud ühte kõige kiiremat tööpäeva ever, istusin kodus maha ning tõmbasin lahti Kertu kingitud raamatu (aitäh sulle, armas!), mis räägib eneseotsingutest. Tuli välja, et eile polnud antud raamatu lugemise aeg. Ehk avan selle uuesti kevadel, kus pean ennast arvatavasti jälle otsima hakkama. Siis räägime sellest raamatust uuesti. Seni võib see riiulil pisut tolmu koguda, sest mul on hetkel kõik hästi!