Kevadel, kui tallasin veel kooliteed ja siplesin täistööajaga kahe leeri vahelt, kirjutasin loengu raames olemusloo õest. Täna, õige mitu suvekuud hiljem, leidsin antud kirjutise oma nüüdseks tolmusest "koolitööd" kaustast. Lugesin, ja tundsin, kuidas nimetatud lugu jõudis minuni justkui kellaajalise täpsusega, sest just nüüd on see aeg, mil vajame muutusi.
"Üks üüratu suur akendeta hall ruum Balti Jaamas peidab endas meistrite saladusi. Kotta astudes võtab mind vastu isepärane lõhn, seinad on kaetud tarvikutega, maast laeni riiulid vajuvad viltu koostisainete raskuste all ning mulle ei anta jalga ei susse ega pakuta istet mugavas tugitoolis, sest siin majas on puhkus defitsiit. Olen sattunud magusamaailma epitsentrisse, Ristikheina Kohviku kondiitritsehhi ja mind tervitab oma tiitli auga välja teeninud koogihaldjas ja ettevõtte üks omanikest Sandra: „Palun tuletage meelde... kas meil on ikka kevad? Või on sügis?”. Tema küsimus on igati õigustatud. Õues ei ole aprill, õues on november!
„Suursuguseid ja ülekuhjatud torte tasakaalustavad üllatavalt hästi omavahel põimuvad maitsed. Iga retsept peidab endas pisikest kiiksu, mis on äärmiselt vajalik, sest meie köögiharjumused on pärandunud perekondadelt järgmistele juba väga pikka aega. Vajasimegi midagi, mis muudaks küpsetamise taas ettearvamatuks,” laulab kiidulaulu meedia.
Sandra (29) on kroonitud kokandushuviliste poolt magusamaailma kuningannaks. Ta on andnud välja kokaraamatu, pidanud edukat toidublogi, kirjutanud retsepte meediasse, võitnud mainekaid kokandusvõistlusi, töötanud Eesti tipprestoranis Tchaikovsky, vastutanud Arvo Pärdi 80. juubeli sünnipäevatordi eest ning avanud äärmiselt populaarse kohviku ja ettevõtte.
„Armastus toidukultuuri vastu tuli isalt ja kõvasti aitas sellele kaasa lugu, kuidas kokaametisse sattusin,” meenutab äärmiselt tõsise ilmega Sandra. Nimelt oli neiu 19aastane, kui tema kodukohas avati nimekas restoran, kuhu ta läks ettekandja tööd küsima. Tuli välja, et ettekandjaks teda ei tahetud, ent kokaamet ootas sobivat. „Nii ma siis sattusingi kööki. Too suvi oli raskemast raskem. Mul puudusid igasugused teadmised söögist, masinatest, tarvikutest ning tehnikast. Olin ainult mina ja mu naiivne ettekujutus kõigest,” meenutab Sandra ja tänab jumalat, et see „hirv autotulede valguses” aeg tema elus läbi sai.
Väide otsekui raamatust, ent 11 aastat tagasi, enne ametit restorani köögis, alustas Sandra oma karjääri tegelikult kohaliku pubi nõudepesust. „Ma ei tea, kust ma selle saanud olen aga mind pole kunagi raske töö hirmutanud,” tõdeb Sandra. See on lausa uskumatu jõud, mis teda töö tegemisel saadab. Teatud eluetappidel on tööpäevad kiskunud 17-18 tunnisteks ja vaid kuu tagasi ärkas naine 23 päeva järjest kell 4.00, et minna küpsetama saiakesi, sest kohvik avatakse kell 7.30 ning Eesti töömaastikul on tööjõupuudus. See on ehe näide vastutava isiku hapudest telgitagustest. „Tänaseks oleme uue pagari leidnud aga ta läheb maikuus kaheks nädalaks haiguslehele, seetähendab, et ma pean taaskord ohjad üle võtma,” itsitab Sandra aga ma näen tema pilgus, et tegelikult see pole isegi naljakas.
Kuuldes kontimurdvatest kohustustest äripidamisel, tekib mul küsimus, mida on siin nautida? „Oi, ikka on! Mulle meeldib uue unikaalse asja välja mõtlemine. See mega lahe, kui tuled välja millegagi, mida teised pole teinud,” veenab mind Sandra ja kinnitab, et tegelikult armastab ta ka küpsetamise puhul rahu, mida hetkel küll ei ole aga ta loodab siiski, et varsti see naaseb.
Aastate jooksul on Sandra tuttavad ikka ja jälle tema uusi ideid maha teinud. Küll hoiatati naist kohviku pidamise raskuste eest, küll loeti sõnad peale enne üksinda pangalaenuga korteri ostu. Kõigest hoolimata on Sandra see inimene, kes kirjutab paberile üles enda unistused, et need siis mõne aasta pärast vihikust leida ja nende taha linnuke märkida, sest endalegi märkamatult on suured soovid täitunud. „Raskustest ja kohustustest hoolimata on kohviku pidamine mõnus. Eriti mõnus on siis, kui sa kuuled lakkamatut positiivset tagasiside. See annab jõudu juurde!” räägib Sandra.
Naastes Sandra poolt esitatud esimese küsimuse juurde, kus kahtlasime üheskoos kalendri õigsuse üle, jõuame kohani, mille üle on ehk nii mõnigi teine eestlane mõtisklenud. „Eestis on raske!” ütleb muie näol, ent ärritunult Sandra. Ta tõdeb, et tegelikult pole see aus, kui isegi ettevõtja, iseenda peremees, sipleb siin ja seal rahalistes raskustes. Naise sõnul ei ole asi kehvas majandamises või tühjas vingumises. Asi on tasakaalu puudumises. „Elan üksi. Maksan üksi laenu. Maksan makse. Ostan süüa. Ja see on kõik! Ning ikka ei jää mulle piisavalt raha kontole, et nautida elu, mida on meile tegelikult antud ainult korraks. Ja see teeb mind tigedaks!”.
Naine on ikka ja jälle reisides tõdenud, et Euroopas napib lahedadest koogikohvikutest, kus koostisained on ausad, hinnad kvaliteedile võrdväärilised ning miljöö armastusväärselt aus. Küsimusele, miks on Sandra jõudnud karjääriredelil sinna, kuhu ta tänaseks jõudnud on, vastab naine „Me segame midagi täiesti ootamatut millegi täiesti tavapärasega.” Seepeale ulatab ta mulle kadakamarja-tumeda shokolaadi koogilõigu, kuhu on sisse pistetud peeti ja ricottat. Mul vajub karp lahti aga hiljem ei saa ma seda enam avada, sest see tort on jumalik!
Sel hetkel muutub ilmastikuprobleem minu jaoks tühiseks, sest suvesoojuse mitteilmumisel saan ma veeta oma kuud kohvikus ja nosida kooke, kus on segatud midagi täiesti ootamatut millegi täiesti tavapärasega."
---
---
Tegelikult pole see miski uudis, et Eestis on raske. Varasemalt meeldis mulle öelda, et igalpool on keeruline, sinu elukoht ei oma selle juures tähtsust, aga täna olen ma kogemustega targem ning tean öelda, et Eestis on raske.
Laupäeval avastasin oma Instagrami postkastist kirja kallilt kaasmaalaselt Johannalt, kes oli minu kasutajat sirvides avastanud, et elan ja töötan Brüsselis.
Läksime too sama päev üheskoos välja ning juttu jätkus algusest lõpuni. Oleksin teda justkui aastaid teadnud, ent tegelikult oli ta mulle tol hetkel võhivõõras. Rääkisime ja rääkisime ning jutu käigus jõudsime järeldusele, et eestlased kipuvad unustama, milline on üks elurõõm. On justkui kirjutamata reegel, et igasugune lõbu on lubatud ainult reedeti ning laupäeviti ja teiste päevade valguses roomatakse tagasi oma "koobastesse", et siis ennast lolliks rabada. Ja mille eest? Palk on suhteliselt niru (niru ehk kõrvale panemiseks või reisimiseks jätkub vaevalt), toit kallis, üür kallis, elu kallis.
Tean, et on tobe vinguda millegi üle, mis on paratamatu. Ma olen viimane inimene, kes tahab midagi äärmiselt kriitilist oma maailmaarmsa kodumaa pihta loopida... aga nii on.
Ma olen õnnega koos, et end Brüsselisse vedasin. Usun, et minu vaimustus võib raugeda aga õpin igapäev elama just tänases päevas. Õpin looma ka esmaspäevast täisväärtuslikku esmaspäeva. Ei heiduta mind hall ilm ega õelad inimesed. Siinne elukvaliteet paneb mind avastama, kuidas tegelikult asjad käivad. Ja mitte ainult majanduslikult, vaid ka üleüldises põhimõttes, et töö ei määra seda, kes me oleme või mida me teeme. On nii oluline leida endale aega hingata ja puhata. Istuda üksi päikselisel kohvikuterrassil, jalutada pühapäeval kunstinäitusi mööda, unustada igasugune tööalane pinge ning jumala eest - nautida iseennast ja enda elu, mida on meile (India põhimõtetest hoolimata) antud ainult üheks korraks.
Mulle meeldib tasakaal, tuues välja negatiivne üheskoos positiivsega, ent täna ei ole mul tavapäraseks tahtmist.
Sa ei pea olema rikas, et lubada endale puhkust.
Palun võta endale aega.
Joanna, mulle väga meeldib sinu kirjastiil! Ka olemusloo lugesin suure huviga! Tubli!
ReplyDeleteTervitan
Suured tänud heade sõnade eest!
Delete