1.
Jaanuar
Tagantjärele vaadates, tundub mulle see foto peidetud tähendusega. 2. jaanuaril, kui me Markoga mööda räigelt külma Tallinnat tatsasime ja sooja otsides linnagaleriisse põikasime, polnud mul otseloomulikult halli aimu ka, kuhu ma kaheksa kuu möödudes sattuda võin. Tol hetkel teadsin ainult seda, et naudin oma tegevtoimetaja ametikohta Buduaaris ning selle kõrvalt on vaja ülikool lõpetada.
2.
Veebruar
Buduaaris töötades oli harva möödunud päev sarnane järgmisega. Täna tean, et minupoolne oli au kokku panna Eesti ühte menukamat ajakirja, sealjuures kohtuda vingete ja edukate inimestega, pannes proovile see "kreatiivne Joanna" (aga sealjuures ka "vastutav Joanna"). Veebruar oli lennukas kuu. Sain osa üritustest, millest olin varem ainult unistanud. Kõigele lisaks võisin enda vanuseks märkida kahekümne kahe asemel 23!
3.
Märts
Märts nagu märts ikka - kippus vinduma. Mind tabas mingisugune paanika. Koolis oli keeruline, tööl tundus ka kõik keeruline. Eraelus ei saanud ma enam mitte midagi aru - kes ma olen ja mida ma tahan. Minu ainus eesmärk oli üle elada see kuu, et siis võtta kevad vastu juba hoopis kergemas valguses. Isegi Nunanna Instagram'i feed on igavalt üksluine, täis pigem #tbt fotosid, kui tegelikkuses tehtud pilte.
Märtsikuu päästis põnev koostöö Kassett.ee'ga, mis viis mind esimest korda äärmiselt vingele üritusele - Tallinn Music Week. Ja ei möödunud nädalatki, kui juba võisin oma istmiku maha potsatada Tallinn Fashion Week esireas.
4.
Aprill
Aprillis lendasin ma Genti. Peamiselt odavate lennupiletite tõttu, suuremas osas tahtmise kellegi konkreetsega taaskohtuda. Neli-viis päeva Belgias, üksinda siin-seal ringi jalutades, viisid mind arusaamani, et pean kiiremas korras oma nooruse Tallinnast välja viima. Sain justkui võluväel aru, et nüüd, kui sa esmaspäeval tagasi kontoritoolile istud, avad otsejoones interneti, et siis guugeldada võtmesõnasid nagu "job; Belgium; communication". Ühtlasi külastasin Rootsis Anni ning pidasin maha oma esimese mahlakuuri.
5.
Mai
Maikuu oli armastusväärselt pigeline. Ühtlasi siplesin küllaltki vinges valedevõrgus. Teadsin, et lähen Eestist minema aga ei tahtnud seda kellelegi öelda. Esmalt oli vaja saada ühelepoole bakalaureuseeksamiga (mis osutus küllaltki kergeks), et siis korralikult suve nautima hakata. Südames teadsin, et teen kellelegi liiga.
Positiivseteks kujunesid üksikud ettevõtmised nagu emadepäev ja spontaanne õhtu Lahemaa rahvuspargis, kus sõitsime ratastega mööda veepiiri, tantsisime klassikaliste Eesti laulude saatel ning magasime värskes Eestimaa õhus.
6.
Juuni
Kuidas ma saan kirjeldada juunikuud ainult ühe pildiga? See emotsioonide virrvarr küttis suvealguse korralikult kuumaks. Jõudsin sadamasse oma ülikooliajaga, pidasime maha meeldejääva lõpupeo - esmalt perekonnaga ning seejärel kursusekaaslastega, tähistasin oma maailma imelise ema sünnipäeva ning alustasin juulikuuga lähedaste seltsis.
7.
Juuli
Juulikuus lennutas European Youth Forum mind Brüsselisse intervjuule, millele järgnes positiivne uudis, et mind on tööle võetud. Sellele omakorda järgnesid meeleolukad tähistamised - esmalt perekond Veeremaaga ning seejärel perekond Ann-Christiiniga. Isa andis mulle kaasa isegi oma kauahoitud uhke šampanja, et saaksime tüdrukutega rõõmusõnumit ikka vastavalt tähistada.
Lisaks tegi juulikuu ilusaks fakt, et Ann oli Eestis! Käisime Lätis Positivusel, kus omakorda jõudsime järelduseni, et tolle festivali aeg on meie jaoks vast läbi. Meeldejäävaks kujunes õhtu tüdrukutega sup-laudadel Kakumäe rannas merel päikeseloojangut vaadates. Suvi oli soe ning meeleolu vastav.
8.
August
Augustisse koostasin nimekirja tegevustest, mis tuleb enne Brüsselisse sõitu kindlasti ära teha. Nende hulgas sõitsime perekonnaga Hiiumaale. Jalutasin kell seitse hommikul üksinda parvele, kuulasin absoluutset haudvaikust ning klõpsasin telefoniga tolle foto. Ühtlasi käisime hobustega matkal, sõime palju-palju head toitu ning võtsin Markoga ette mini-reisi Eestimaa tundmatutesse paikadesse... no, näiteks Karksi-Nuia. Hiljem pidasime tüdrukutega maha emotsionaalse "bye-bye Joanna" peo.
Auga välja teenitud reis Belgiasse võis alata!
9.
September
Minu nädalatepikkune korteriotsing, 35-kilogrammi väärtuses pagasi kadumaminek, lämbumiseni kuum Brüssel ning üksinda segaduses ringi tatsav mõistus võisid maitsta õigepea "hapude" viljade magusamaid palasid. Olin sisseelanud ning ülepea kaela armunud. Seiklus Brüsselis on olnud meeliülendavalt hariv ja mis peamine - olen ennast avastanud iga jumala päev. Kohtusin juba esimestel päevadel äärmiselt inspireerivate inimestega ning minu korterikaaslasteks kujunesid kaks super vahvat tegelast.
Üsnapea tulid mulle autoga (ja mahajäänud asjadega) külla perekond Veeremaad. Oh, seda rõõmu! Tuttavad näod!
10.
Oktoober
Oktoobrikuud kartsin ma kõige enam. Kõik pajatasid hallist ja vihmasest Brüsselist ning mõte depressiivsest ilmast viis mind juba depressiooni lävele. Aga kus sa sellega! Belgia ilm paitab tänaseni minu hinge, olles pigem päikseline ja soe, kui masendav ja must.
Oktoobris sõitsin ma Eestisse, ühtlasi käisime töökaaslastega Hollandis ning panin paika oma järgmiste kuude plaanid. Mulle lendas külla Ann. Sain peaaegu ristitud. Avastasin enda jaoks kunsti ja raamatuid, kohvi ja fotograafiat. Leidsin end taas...
Ühtlasi leidsin end raadioeetrist:
11.
November
Novembris olin ma justkui iseenda peremeheks sirgunud, eneseteadlik ja äärmiselt enesekindel Joanna. Ma ei tea, mis juhtus (tegelikult tean vist küll), aga armastasin ennast enam kui kunagi varem. Olin rahul sellega kus olen ja kuhu suunas liigun.
Külastasin Sandra ja emaga Viini, misjärel lendasin tööga Bulgaariasse, kus õppisin ja nägin taaskord nii palju (mulle tundub, et kipun end juba kordama)! Kodus ma väga ei olnud, mis kujundas novembrist põneva kuu. Kõik tundus lilleline ja tegelikult vist oligi. Siiani on. Aga november oli üks ilus kuu igatahes!
Ühtlasi viisin täide oma soovi näha Gustav Klimti kuulsamaid teoseid ning süüa Sandraga kooki mõnes Viini kohvikus (oleme sellest rääkinud mitu aastat).
12.
Detsember
Detsember oli tõeline virr-varr. Esmalt lendas mulle külla Ann, päästes mind totaalsest segadusest. Veetsime koos vinge nädala. Seejärel lendasid mulle külla vanemad ja Sandra. Pidasime maha äärmiselt meeldejääva pühadeaja. Lõpetasin jõulukuu Londonis, Mirjami juures. Selle kõige kõrval käisin tööl ning külastasin endalegi ootamatult üsna mitmel korral Antwerpi.
BTW! Minu soovitusi Brüsselisse reisijatele näeb jaanuarikuises Buduaaris:
2017
Naljakas, kuidas antud fotod kirjeldab täpipealt minu tänaseid emotsioone. Olen uue aasta hakul nii mitme dilemma ees. Ma ei tea tänaseni, mis minust kevadel saama hakkab. Mida valida - kas karjäär või kreatiivsus? Nii palju värve ja mustreid, viiteid ja kirju. Kas on ehk olemas võimalus ühendada need mõlemad? Milline on minu riik? Kas peaksin jääma edasi Brüsselisse? Lendama Londonisse? Sõitma Ameerikasse? Tahan reisida Lõuna-Aafrikasse, külastada Burning Man festivali Ameerikas. Tahan inspireerida ning jääda kõige juures jalgadega maapinnale, tundes end armastatu ja rahulolevana. Rahu. Just. 2017. aastal püüdlen ma sisemise rahu suunas. Vot, nii ma teengi.
Edukat uut aastat, mu imelised inimesed!
PS!
Kas oskad nimetada, kes on tegelased fotol? Lisasin möödunud reedel tolle pildi oma arvuti background'iks. Lihtsast uhkusest, et täna tean ma kõikide tähtsate poliitikute nägusid, tegusid ja nimesid. Jah. Foto pealkiri on kusjuures "The Walk of the Lords".
No comments:
Post a Comment