Ootamatult (nagu iga jumala aasta) näitab kalender mulle detsembrikuu keskpaika, mis omakorda tähendab, et õigepea ütlen ma aidaa aastale 2016 ning kõige seas veedan tervelt kuujagu aega jõulumeeleolus. Viimane istub mulle justkui valatult, sest armastan jõule (nagu kõiksuguseid traditsioone) piiritult.
Vaatasin möödunud nädalavahetusel dokumentaalfilmi Jeremy Scottist - silmapaistev disainer, kes on vastutav Moschino moemaja loomingu eest. Nagu dokumentaalides ikka, jõuti ühel hetkel otsaga sinnamaale, kus hakati rääkima lapsepõlvest ning kooliaegadest. Kuna Jeremy on gay ning sealjuures hullumeelse välimusega, siis paistis see keskkoolis ka silma. Muidugi narriti ja häbistati kutti nii mis tolmas ja too hetk, kui oli aeg käes hoida keskkoolipabereid, säras Jeremy rõõmust, sest ta teadis, et ei pea enam mitte kunagi sinna koolimajja tagasi minema. Täna on ta miljonär. Rääkimata sellest, et Jeremy oli see, kes pani Adidase tossudele tiivad (ja vastuolulised jalavõrud) külge. Tema looming tunnustatud üle kõikide lompide.
Põnev lugemine SIIN.
Juhtusin mõtlema oma kooliajale. Millegi pärast on mul ülimalt heameel, et ma ei pea enam teismeline olema. Sellele tagasi mõeldes tuleb mulle kummalisel kombel suhu mõru maik. Justkui poleks ma antud aega nautinud... ja tegelikkuses ma ei nautinudki. Usun, et kui ma läheksin täna psühholoogi juurde ja me hakkaksime asja uurima, leiaksime üheskoos minu mälusopist kurjajuure ilma suuremate pingutusteta.
Ja ilma, et ma jõuaksin oma jutuga mingisuguse tulemuseni - ilusat uut aastat!
(Alustasin postituse kirjutamisega detsembris ning avaldasin 7. jaanuaril).
(Alustasin postituse kirjutamisega detsembris ning avaldasin 7. jaanuaril).
No comments:
Post a Comment