Ma olen olnud blogimisega piinlikult passiivne. Vahepeal on juhtunud nii palju meeldejäävat ja lahedat, et ei teagi, kust alustada.
Sõitsin kuu alguses Eestisse, et tähistada oma armsa õeraasu kolmekümnendat sünnipäeva. Võtsin endaga kaasa belglase, et näidata, kui vingelt aetakse asju Tallinnas. Missioon kuulutati õnnestunuks, sest Bram jutustab tänaseni sellest, kui lahe tal Eestis oli. Kerin nüüd asjadega pisut tagasi ja räägin kõigest lähemalt.
Detsembris sai lukku löödud mõte, et korraldame Sandrale üllatussünnipäevapeo. Isa reserveeris Kõue mõisa, ema mõtles välja süsteemid ning mina tegelesin sellega, et kõik kohale tuleksid. Protsessi vältel naersime korduvalt, et oleme justkui sattunud pulmade organiseerimise keskmesse, sest asjaajamine tundus vastav.
Kõue mõisa oli vaja toimetada jumestuskunstnik, juuksur, bänd, alkohol, kingitused, tort, õhupallid, fotograafid ning filmimismeeskond. Ja seda kõike niiviisi, et Sandra haisu ninna ei saaks. Tema teadis, et meie lähme Kõue mõisa tähistama sünnipäeva, perekondlikult õhtusööki nautides. Kohale jõudes ootas Sandrat imeline Gerda Miller, kes meikis meid kõiki peoväärilisteks. Jõuludeks saadud Iris Janvieri kinkekaardist oli 14. jaanuariks valminud peokleit, mis sobis Sandrale kui valatult. Kõik toimis ning tegelikult polnud miski nähtav, et kohe-kohe lendab laivi 40 sünnipäevakülalist, 2QS ja räige möll.
Pidu oli legendaarne. Tantsisime kella neljani hommikul ning voodisse jõudsime vast kell kuus. Magamine polnud prioriteet. Hommikusöögi vältel sadas õues laia lund, kaminas põles tuli, Mona Lisa ja Masha tormasid mööda mõisat ringi nagu kohalikud koerad ning kõigil oli tuju hea (olgugi, et magatud oldi maksimum 4-5h). Kes läks sauna, kes ujuma, kes nautis lihtsalt hetke. Lahkusime mõisast kell kaks päeval aga tegelikult oleksingi tahtnud sinna jääda.
Enne legendaarset nädalavahetust näitasime Annuga Bramile Tallinna, ja seda asja võtsime me surmtõsiselt (justkui töötaks propaganda heaks). Loomulikult toimetasime Bram otse lennujaamast Valli baari, kus kandsime talle ette kurikuulsa Millimallika. Jalutasime kesköises vanalinnas, kiikasime sisse Frank kokteilibaari, uitasime isu kustutama McDonaldsisse (mitte midagi muud polnud avatud!) ja kuulasime tänavamuusikut lumesajus. Suhteliselt maagiline… ja naljakas.
Isa kutsus meid Noasse õhtusöögile, kus Bramile anti ette üks-kaks-kolm-kaheksa pitsi viina (justkui vanadele eestlastele kombekohaselt). Sõime meeletult head toitu ning lõpetasime Horizont kokteilibaaris, hotelli kolmekümnendal korrusel, Tallinn meie peopesal.
Niiviisi aegajalt Tallinnasse kiigata on imeline. Oleksin heameelega pisut kauemaks jäänud. Täna ei teagi, millal järgmisena Eestisse lendan aga tegelikult kipun juba tagasi.
Next up - Joanna 24. Ma olen täitsa elevil, sest Mirjam ja Ann tulevad mulle külla ning järgmiseks reedeks on meil organiseeritud sünnipäevapidu. Ja muidugi... mida pakub mulle minu kahekümneneljas aasta? Põnev!
-->
No comments:
Post a Comment