Issand jumal appi!
Ma pole siia mitte midagi
kirja pannud liiga kuradima kaua. Peamiselt olen ma kuri enda peale, et ei
kajasta oma elu Brüsselis regulaarsemalt, sest mulle jubedalt meeldib blogi aja
möödudes arhiivina kasutada ning aegajalt kõiki vanade fotodega Facebookis
pommitada. Igatahes...
... ma isegi ei tea, mida ma hetkel kirja panema hakkan, aga
midagi ma siiski postitan.
Tead seda tunnet, kui loed horoskoobist midagi seesugust, et "tänane päev võib teie teele tuua inimesi, keda pole kohanud aastaid. Ärge laske ennast välistest asjadest häirida" või “püüate parandada ümbritsevat maailma ning olete idealistlikum, kui tavaliselt. Teete muudatusi, mis mõjutavad nii teid ennast kui ka teie sõpru”? Minu viimane nädal on justkui imal paragraaf Postimehe horoskoobist.
Eile olin üksi kodus. Õues
puhus kõva tuul ning Brüsselile omane hall vihm kraapis aknaraame (see lause on tõestus, et olen liiga palju Remarque'i lugenud). Õhtul
sättisin end magama õige kurva tundega. Minu igapäev on konkreetne ega sisalda
erisuguseid kõrghetki ning aegajalt tunnen end õige üksikuna. Mõne aja möödudes pani see sama õues puhuv tuul mind tundma aga hoopis teisiti, justkui võlu väel.
Lisaks sellele, et ma
hommikul vastas majas tööd teha teesklevale töömehele konkreetset striptiisi (loe:
seisin alasti akna ees) tegin (ausõna kogemata), võtsid minuga ühendust õige
mitu kaugusesse ja pea, et unustusse vajunud tuttavat. Antud juhtumist tunde hiljem oma tavapärasesse
lõunakohta sööma punudes, kuulsin kuue kuu jooksul esimest korda minu
igapäevaselt teenindajalt: “How are you!?”. Ta on mind salamisi silmanud kõik
see aeg, ma tean seda! Pärast minu vastust ja piinlikult pikka pausi, pistis ta
mu kandikule rosinarulli ja kostis: “For you!”.
(Hiljem jõudis mulle kohale,
et see paus oli vast mõeldud selleks, et mina vastu küsiks, kuidas temal
läheb… oh well)
Tööle tagasi jõudes, tegin
oma kolleegile selgeks, et olen siiski eestlane ning mitte iirlane nagu tema
möödunud poolaastat arvanud on ning koju
jalutades sain oma esimese bonjour’i Türgi saatkonna ees vahti pidavatelt
sõduritelt. Ma olen sealt mööda kõndinud kuus kuud, kaks korda päevas. Miks ma just täna selle auväärse tervituse osaliseks sain?
Ja üleüldse - miks just täna
see muhe teenindajapoiss mulle rosinarulli andis?
Mul on uskumus arvata, et
tühi kott ei seisa püsti. Mitte oma tavapärases tuntud tähenduses, vaid just
seemõttes, et kust võetakse, sinna ka antakse. Paar päeva tagasi röövis minult
üks lihtlabane sotsiaalmeediapostitus igasuguse isu midagi teha, millegi suunas liikuda, kellegagi suhelda ja end kodunt välja viia. Istusin oma voodil ja
mõtlesin, kuidas ma olen mitte keegi ja kirusin neid, kes väitsid vastupidist, sest ega nad tea asjast midagi või ütlevad seda lihtsalt Joanna tuju tõstmiseks. Minu
igasugune enesehinnang oli taaskord tallutud mutta.
Ja siis, pärast viirukitossu
ja seitsme tuule lööki, ilmusid mu ellu seesugused imetillukesed teguviisid
ning ütlused, mis olid justkui kellegi poolt mulle tellitud, teadmaks, et just
need on need asjad, mis panevad mind taaskord tahtma millegi suunas liikuda. Pealtnäha tähtsusetud teguviisid on tegelikkuses suurema tähendusega, kui tunduda võivad. Rosinarull, bonjour, perversne töömees, kodumaine kohuke ja siiras vestlus vana
tuttavaga paneb mind taas mõtlema optimistlikult, kuidas tegelikult, suuremas pildis, ma siiski ehk olen keegi. Keegi, kes oma
kõige uhkemas unenäos unistab sellest, kuidas motiveerida teisi inimesi olema
tugevad, edasiliikuvad, heatahtelised ning entusiastlikud selle üle, mida elul
meile tegelikult pakkuda on.
Mul pole halli aimu ka, mis minust saama hakkab, aga misiganes see ka ei oleks, on just see, mis tulema peab.
-->
No comments:
Post a Comment