Täna on Brüsselis vihmane. Seekord ei tee ilm mind isegi õnnetuks. Vastupidi. Pigem tikub ligi mingi suuremat sorti melanhoolsus, ja see pole sugugi kurvavõitu emotsioon.
Ma pole viimasel ajal just palju üksi aega veetnud. Viimased kaks kuud on olnud meeliülendavalt vahvad ja emotsionaalsed. Olen saanud veeta aega koos heade inimestega ning see õudusunenäona tunduv üksindus, mida siiani nii väga kardan, on jäänud tahaplaanile. Püüan tänaseni mõista, miks ma nõnda kabuhirmus läheduse järele tikun.
Ajaloo kõige edukam uurimustöö, mida viivad tänaseni läbi Harvardist pärit teadlased, tegi kindlaks, et ühe keskpärase mehe pika eluea saladus on kuuluvustunne ja lähisuhted. Tänaseks 75 aastat kestnud Grant Study annab meile selgelt märku, et nii lihtne see ongi – armastus on see, mis tagab õnneliku ja täisväärtusliku elu.
Viimased paar kuud olen andnud endale mõista, et karjäärist ja justkui suurest janust välismaa järele ei piisa. Võib-olla pole minu töö emotsionaalselt piisavalt toitev, võib-olla olen ma lihtsalt hale, aga ma ei taha enam igatseda igal esmaspäeval taaskordse reede järele.
Kerli Sosi pani mind eile mõtlema. Ta postitas Instagrami pildi pruutpaarist ning lisas foto alla kommentaari, kuidas kõige õnnelikum inimene on see, kes ei tea absoluutselt, mis nädalapäev täna on. “Nii ma täna igatahes arvan. On laupäev, pühapäev või esmaspäev - sel pole tähtsust. Kõik päevad on ühesugused. Fotograaf on olla ikka marukift!”. Mitte, et ma seda varem kuulnud poleks... Lihtsalt esimest korda elus tundsin end puudutatuna.
Niisiis ma võtsingi kätte ja panin kõik pusletükid kenasti kokku, et lõpuks tervikut näha, täpselt samamoodi nagu antud postituses – lõik lõigu haaval. Tean enam-vähem, mida ja kus ma seda tahan. Ja nüüd on ju hoopiski lihtsam tolle suunas liikuda, kas pole?
Pildid ja meigi tegi multitalent Helen Marts isiklikult.
No comments:
Post a Comment