Pühapäeval, kui ma vähesest uneajast hoolimata end siiski linnatänavatele ajasin, koperdasin kogemata südalinnas tundmatule tänavale pargi kõrval. Majade vahel jalutades ei saanud ma päris täpselt aru, mis värk on, sest miski nagu oli aga samas ei olnud kah. Mul võttis hea paar minutit end mõistma panna, et ma jalutasin vaikuses! Ma kuulasin vaikust! Ei kostunud sinna automüra, rääkimist, koerade haukumist või kerjuste kerjamist... kuulsin vaid linnulaulu ja tuules kohisevaid puid. Jäin tänavale seisma. Lõpuks istusin äärekivile. Lihsalt olin ja kuulasin.
Mis asi see veel on ja kuidas ma alles eile avastasin, et olen tundnud puudust vaikusest?
Hiljem õhtul, kui ma lõpuks end tollelt äärekivilt koju olin vedanud, püüdsin aken avatuna magama jääda, sest meil on siin endiselt keskmisest kuumem. Tavaliselt on see üsna keeruline ülesanne, sest minu tuba on tänavapoolne ning liiklus Molenbeekis tihedam kui Hobujaama ristmikul. Küll aga olen saanud meistriks lärmi eiramises (Bram kinkis mulle kõrvatropid), või vähemalt nii ma arvasin. Ühel hetkel hakkas meie maja ümber tiirutama helikopter. Ma ei tea, kas asi oli selles, et see oli nõnda madalal või nad olid lihtsalt peast soojad, aga ma pole kunagi midagi nii valjut kuulnud. Sama hästi oleksin võinud tol hetkel Lauluväljakul Rammsteini konsterdi keskel madratsi maha visata ja teki all põõnama hakata. Lootusetu. Kolisin Brami tuppa ümber ja hoidsin pöidlaid, et noormees ei kavatseks poole öö pealt siiski koju tulla.
Brami ei tulnud ja magasin nagu beebi.
Lapsepõlves asus mu magamistuba teisel korrusel. Ei olnud paremat teraapiat, kui vihm vastu plekkkatust potsatas ja mina selle saatel magama sain jääda. Suvehommikutel ärkasin tihti seepeale, kui isa vuristas õues muruniidukiga ringi, ja talvel ajas mind nädalavahetusteti üles, kui ta allkorrusel kaminasse tuld tegi, pistes ajalehe otsast põlema ja tehes tollega tuult küttepuudele, et tuli paremini külge hakkaks. Need helid ei häirinud mind kunagi. Kobisin heameelega kell kaheksa hommikul voodist välja, et paljajalu värskelt niidetud murule kes teab mida tegema minna või siis kaminatule ees diivanil laupäevahommikusi lastesaateid vaadata ja isa valmistatud masinavõileibasid nosida ning pisut liiga suhkrust kibuvitsateed juua. Ta imestas alati, et kuidas ma nõnda vara ärkvel olin ning teadis väita, et laps on isasse - varajane ärkaja!
Valjul ja valjul on vahe. Ehk kaotab siinkohal minu objektiivsuse melanhoolsus, aga ma pole kunagi varem igatsenud nõnda tungivalt millegi nii koduse ja kindla, ent vaikse ja looduslähedase järele. Lendan järgmisel kolmapäeval mõneks ajaks Eestisse ja kavatsen jahtida nui neljaks vaikust. Mõte suvisest Saaremaast... või Haapsalust... või isegi kesklinnast Tallinnas, paneb mind muigama.
Tahan kodusesse vaikusesse.
Tahan kodusesse vaikusesse.
Pildid klõpsasime aprillis, kui me Korstnas Itaalia toitu nautisime (ning mina natuke lolli mängisin).
Ristikheina Kohvikus
ERM'is Tartumaad avastamas
Kadriorus NOP'is
No comments:
Post a Comment