3 aastat tagasi olin sellel ajal Pariisis. Jalutasin mööda Champs Elysee'd, arveldasin crossanti'putkades eurode eest, vaatasin unistades chaneli vaateaknaid, tundsin, kuidas kõik unistused on täide läinud, kui õhtuses hämaruses Eiffeli tornist Pariisi linnatulesid nägin ning leidsin rõõmu igast hetkest, mis hiline oktoobrikuu Prantsusmaale oli andnud.
Täna aga vaatan välja Tabasalu rannale ning võin ainult unistada Pariisist, Vatikanist või Londonist. Lepin sellega, et olen noor ja jõuan veel paljupalju oma elus korda saata. Kes teab, võib-olla saan tulevikus kümme korda meeldejäävama reisi osaliseks... (?)!