Öeldakse, et gümnaasiumi raskeim aasta on üheteistkümnes klass. Mina ei oska selle kohta midagi kosta. Tean, et elan hetkel päev korraga ning kümnes tundub piisavalt jõukohane. Reedel ütles Kaider, et meil, õpilastel, ei tohi elu olla. Tema jutu järgi peaks iga korralik kümnenda klassi õpilane õppima vähemalt kolm tundi päevas. Kõik muu - trennid, poisid, söök, pere, kodu - need jäägu viimasteks, kui aega jätkub. Ei tea, kuidas teised reageerisid, aga mina läksin küll närvi. Kes saab nii öelda? Mismõttes meil elu ei tohi olla ? Võibolla reageerin üle aga ... nii ei tohi öelda ! Tahan, et tulevikus, kui olen 30-40 aastane, mäletada muud, kui kuiva koolitööd ning koduseid ülesandeid. Tõsiselt ma igatahes Kaiderit selle koha pealt ei võta. Jõuan otsaga nüüd siia, et täna, kui esimene tund pidi eesti keel olema, tuli hoopis kirjandus. Umbes 10 minutit oli tund peal olnud, kui äkki sadasid klassi 12. klass . . .

Jah - meil oli täna retsimine.

Nii siis viidi alla kunsti õpetuse klassi. Poisid pandi tüdrukutest eraldi, sest ilmselgelt toimus riiete vahetus. Põrandale kallati hunnik pükse ja kampsuneid. Tänu kiirele reaktsioonile, sain endale maailma kõige armsamad tudupüksid. Need olid roosad lehmadega ning kõigest 4 numbrit suuremad. Püksid jalas, kampsun seljas, tehti meile meik, pandi jala külge umbes kolm-neli-viis plekkpurki, jalga sinised haiglasussid, pähe ühekordsed valged mütsid ning koolikoti vastu vahetati ämbrid. Pole iial nii suurt tähelepanu tundnud. Enne mainisin, et tund oli. Nii me siis läksime üles tagasi, plekkpurgid jalgade küljes. KÕIK mööduvad klassiuksed avanesid, sealt piilusid välja õpetajad, kavalad irved peas. TERVE koolimaja oli täis lärmi, mida plekkpurgid tekitasid. Ma ei kuulnud isegi DAISY naeru, rääkimata iseendast. Kõige tipuks muigas isegi õp. Pajumaa ! Vahetunnis viidi meid õue, kus moodustati kaks võistkonda. Võistlus nägi välja, et tooli peal on kauss, kus sees on koeratoit ja kasekese kommid jahuga segamini. Suuga pidime kasekommid sealt välja kookima ning teise kaussi sülitama. Mõnus. Terve nägu oli jahu täis, rääkimata koeratoidu haisust. Inglise keele tund toimus, sest pidime kirja kirjutama. Täiesti lõpp, millised klassi inimesed välja nägid. Fredil oli seljas hõbedane liibuv üheksakümnendatest pärit naiste diskokleit, mida varjas tumeroheline pusa ja tutimüts. Thoril oli seljas tibukollane lagoste kampsun, jalas siidist roosad triibulised tudupüksid. Henri oli üleni helesinises pidžaamas ning Pätu punastes pükstes ja pusas. Ta nägi välja nagu tõeline joulupukki. Vahetunnis teibiti meid fuajees postide külge nelja-viiekesi kinni. 12. klass sodis meie nägusid, tegi pilte ja pritsis mingi pasaga. Väikesed, 1.-2. klassi lapsed, vaatasid meid imestunud pilkudega ning hoidsid ettevaatlikult paari meetri kaugust distantsi. Kaks tüdrukud andsid meile kohukest, mille nad just sööklast saanud olid. Aitäh tagantjärgi neile pisikestele. Kirjanduses vaatasime trooja lõpuni ning niisama mängisime parme. Neljanda tunni ajal läksime aulasse, kus ma naersin ennast idioodiks. Ebanormaalne. Pidime moodustama kaks võistkonda. Katsumus seisnes selles, et pidi posti ümber kümme ringi tegema ning toolini ja tagasi jooksma. Pealt näha lihtne ülesanne, aga proovi ise järgi teha! Haaa-haaa... Olin esimene. Pärast viiendat ringi ümber teiva, tundsin, et siia ma jään. Ma ei saanud mitte midagi aru. Olles kümme ringi ära teinud, asusin jooksma. Mitte s*ttagi ei saanud aru. Ma ei mäleta, kas ma ka kukkusin, aga leidus väheseid, kes trajektoori kohe kindlaks tegid ning otse joostes, ilma kukkumata, toolini ja tagasi jõudsid. Naeran praegugi selle üle. Mõtlesime Mariga, et peol pole jooke vajagi. Lihtsalt alguses kõik teevad sada ringi ümber posti ja siis tunnevad, kuidas maailm kõigub ja silmad ei vaata selgelt. Mõni võib isegi ropsida, kes teab ? Pärast seda, pidime sinepivett suhu võtma ning koti jooksu kahekesi paaris tegema. Lõime Daisyga pead kokku. Mõnus oli. Hiljem pandi meid kõiki, kolmekümnekesi, väikesesse pimedasse ruumi kinni, kus pidime las ketchupi ülimega ägeda loo asereje ? (http://www.youtube.com/watch?v=RFzyYYZsxGc) sõnad pähe õppima. Laul pandi täiega põhja, me reivisime ja laulsime täiest kõrist kaasa. Sõnu küll ei teadnud, aga õnneks oli pime ja keegi ei näinud midagi. Vahetunnis saime seda laulu sööklas, kõigi nähes, laulda. Lõpuks pidime lugema põlvili rebaste vannet, et austame, ja orjame ja teenime ja blablah, 12. klassi igavesti.

Päeva peale oli ilm nii ära keeranud, et kui ma rattaga koju tulin, ei saanud mitte midagi aru. Vihma tuli igalpoolt. Koju jõudes, panin riided seljast kuivama, hõõrusin maha järelejäänud "make up'i", tõmbasin kampsuni selga, sokid jalga ja hüppasin voodisse. Nüüd ma siin naudin üksi, akna taga sajab padukat, koerad magavad ja perekond linnas. Väsitav päev on olnud. Tänaseks aitab. Olen seda blogi juba viimased 50 minutit kirjutanud. Enam ei jaksa.

musi,
Joanna!