Küsimus: Kuidas hoida positiivset joont ning säilitada õnnelikku meelt, kui ümbritsevad inimesed kiirgavad mustast masendusest?

Tahaks tõmmata selga värvilise suvekleidi, toppida pähe päikeseprillid, minna kell üheksa õhtul roosa päikese taustal raekoja platsi, istuda maha suveterrassile, tõmmata ümber restorani kapis olev pleed, võtta kirsimahla purustatud jää ning sidruniga ja lihtsalt nautida. Nautida ning võtta kõike, mis võtta annab. Täna arutasime õega, et mis siis saab, kui lumi sulama hakkab? Mis siis saab? See sulab tuppa! Tegelt ka! Aga miks? Sest seda on nii palju! Suvi. Tule kiiremini! Ma viskasin ära isegi oma talve-mõmmi-nummid-saapad. Ehk siis tuleb ta rutem.

Viimasel ajal vaevab minu Sandrat masendus. Täna ja eile ja üleeile. Jube! Ütlesin talle, et ta pilk tahaks nagu tappa. Täna mainis, et lõpetab kooli ning läheb siit minema. Ükskõikkuhu! Pole ka ime. 24/7 tööl, koolis, trennis. Pole aega iseenda jaokski. Kõigele lisaks väike tasu, sest tööl käimiseks pole aega. Vaja arved maksta ning kõigele lisaks peab veel head meelt üleval hoidma. Milleks? Või pigem - kelle jaoks?

Täna otsustasime Sandraga linna tõmmata. Tema kooli, mina isaga mässama. Trenni ei jõudnud, sest enesetunne oli halb. Istusime bestselleris, sõime salatit ning jõime teed. Rääkisime juttu. Üle pika aja. Kella nelja ajal läksime lahku. Mina pidin koju suunduma, tema kooli. Kella poole kuue ajal, teel koju, tuli mulle sõnum. Sandra kutsus kinno. Peast käis läbi mõte, et kas ta tõesti jälle kooli ei läinud? Kas ta mitte polegi käinud see nädal koolis? Mis saab tema lõpetamisest? Eksamitest? Igatahes... kinno me läksime - minu armsad luud. Mõtlik film. Soovitan inimestele, kellel on viitsimist mõelda. Koju sõitsime erinevate vahenditega. Tegime eksperimenti kumb jõuab varem - kas marsa või neli? Mina igatahes jõudsin koju pärast teda, seega soovitan teil marsat kasutada. Sain natuke aega iseendale. Kuulasin I can feel a hot one'i. Mõtlesin mõtteid. Neid kogunes tohutult palju. Täna, kui ma trolliga kodu poole sõitsin (vahetult enne, kui trollist maha ronisin, et linna kino jaoks tagasi minna) oli see paksult inimesi täis. Seisin ukse juures. Minu kõrval oli narkojoobes noor mees. Ta vajus ära. Vajus kohe nii sügavalt ära, et kukkus pikali. See kõik käis vaikselt. Nad ongi sellised... aeglased ning aegluubis. Üles tagasi saamiseks, otsis ta kinnisilmi posti, millest kinni haarata. Selle asemel võttis ta mu sääre, toetus sellele ning hoidis tugevalt kinni. Ei lasknud lahti. Olgem ausad - ega ta vahet ei teinud, millest ta kinni hoiab - kas minu säärest või trollipostist. Jalga ma ära ei tõmmanud. Pigem ilmus mu näole naeratus. Naeratus selle üle, et jõudis kohale, kui õnnelikud me tegelikult oleme. Võttes kasvõi Sandra. Ta on küll töö-kooli-trenninarkomaan, ent täielikult tervise ja mõistuse juures. Ta ei toetu ühistranspordis teiste jalgadele, ei vaju meelemärkusetult pikali ning ei otsi keset avalikku keskkonda käekotist süstlaid. Mis siis kokkuvõttes tähtis on?

Vastus... Kui selle leiate, siis andke mullegi teada !