Nii palju tahaks teha. Nii palju on teha. Arvata on, et kõike ei jõuagi teha. Kõike ei saagi täide viia. Sellegi poolest mõtlen ju, et kõik võiks minna just nii nagu mina soovin. Laupäeval, kui me Annuga busse ootasime, panin paika viie minuti jooksul tuleviku ning sellega seonduvad plaanid. Tegin selgeks, mis saama hakkab. Osaliselt oli see üleväsimusest tingitud mõttelend, mille üle oli hea naerda, sest oleme nüüd ausad, Annu, 5 aastat järjest nädalast-nädalasse ainult ühepajatoitu süüa on suhteliselt ületamatu aga mingi osake oli sellest tõde. Olen ju rääkinud, et käin tööl arhitektuuribüroos. Tänu suuremeelsele Raivole ning minu mingismõttes heale isale avanes võimalus kätt harjutada lihtsurelikele mittemõeldud keeruliste programmide osas. Ainult kõrgharidustega osavad kuldmedalistid oskavad neid kasutada. Mis on aga senini uskumatu? Minu projekteerida anti Tabasallu tulev kohvik. Ei taha täpselt sellest kõigest rääkida. Las midagi jääb üllatuseks. Võin öelda, et selle kõigega on tugevasti seotud Sandra. Isa aga ütles kõige õigustuseks, et mitte keegi ei tea kohvikutest, sellega seonduvast tööst ning sealsetest paigutustest paremini kui mina. Mul olevat hea fantaasialend ning maitse disani ja soojuse osas. Muidugi aitavad mind kõik need tublid kannatlikud töötajad aga see, et mulle selline ülesanne anti või just nimelt usaldati... pole midagi öelda. Kolmapäeval kell üks hakkab pihta. Loodetavasti tuleb sellest välja midagi head. Loodetavasti läheb kõik nii nagu praegu mõtetes on. Loodetavasti viime täide midagi, mis kuid tagasi tundus ainult lootusetu unistus.