Olen ülimalt emotsionaalne ja ei saa sinna mitte midagi teha. Kui juhtun olema aastas kaks-kolm korda haige, siis ei suuda seda läbi elada. Mis minust nii veel saab? Kolm magamata ööd selja taga ja arvatavasti neli veel ees. Neil hetkedel tahan, et keegi lihtsalt oleks minu kõrval ja ei magaks. Kui majas inimesed magavad, tundub mulle kõik nii üksi. Olen väiksest saati öist üksindust kartnud. Täna öösel oli ema õnneks tööl. Helistasin talle kella kolme ajal, et ta mu mõtted haiguse pealt eemale viiks. Rääkisime kakskümmend minutit ja peale seda krabasin läpaka, et grey anatoomiat vaatama hakkata. Selle saatel jäin ma isegi paar korda magama aga olles paarkümmend minutit maganud, ärkasin kohe ka üles. Kaunis öö oli. Pidevalt otsisin midagi, mis viiks mõtted eemale halbadest asjadest. Ma mõtlen üle, ei saa sinna midagi teha. Söönud ma pole, sest isu lihtsalt puudub või pigem ma lihtsalt ei taha voodist püsti tõusta. Täna käisin korra väljas aga suundusin peatselt tuppa tagasi. Hommikul rääkisime ema ja õega pikalt kõigest võimalikust. Mõnikord, õhtul magama jäädes, räägime valjusti üle toa ja paneme maha kilde, mille saatel lihtsalt naerame ennast lolliks. Nii on päris mitu korda olnud. Nad on mulle ülimalt tähtsad ning kipun vahel arvama, et see, mis suhe minul minu ema ja õega on, see on midagi teistsugust, kui teistel. Emotsionaalne olen sellepärast, et ma olen väsinud ja vähe maganud. Tegelikult on mu tuju hea ja tahaks ülekõige terveks saada. Siit moraal teile - väärtustage oma praegust hetke, sest arvatavasti läheb teil paremini kui minul. Võõõi miiis? :D

Kõigele lisaks tunnen, et peaksin vähem hoolima ja rohkem inimesel endal otsustada laskma, sest muidu lasen kõigel alla mäge minna lihtsalt sellepärast, et tahan, et tal kõik nii läheks nagu minul, ka tulevikus. Et ei tekiks arusaamatusi puhtalt sellepärast, et mul läheb hetke seisuga töisemalt ja kiiremini, kui temal, sest mul on aega vähem, kui temal, sest mina ei istu käed rüppes kodus nagu tema. Et oleksime sama võrdsed, sama ilusad ja head. Olen praeguseks niigi palju endast andnud ja näen, et mingit tänu sealt ei tule. Endal hakkab halb enesetunne, kui näen, et inimene ei väärtusta seda, mida ma talle teinud või muretsenud olen - seda kõige osas. Parem on lihtsalt kõigel minna lasta ... kõik täpselt nii nagu minema peab. Ma tean seda. Olen alati teadnud. Nüüd pean aga oma sõnad tegudeks ka tegema, mis aga minu jaoks on suhteliselt raske... :D