Reedel võtsin ennast kokku - ärkasin tänu õele, kes otsustas kell pool üheksa hommikul smuutit teha. Peale seda, kui olin Annule küsimusega sõnumi saatnud, helistas ta ja kutsus linna. Kakskümmend minutit bussini ja linnas ma olin. Jesus, kui palav... Ma ei teadnud ju. Olin kolm päeva kodus nelja seina vahel olnud. Ootasin Annut, Marie, Laura ja Kerlinit vabaduseväljakul ja kui nad lõpuks jõudsid, istusime mäele maha. Minu tungival nõudmisel läksime varblase väliterrassile istuma. Vot, see oli kaiff. Tellisin suuuure mõõõnuuuusaa kirsimahla jää ning sidruniga ja siis tundsin end hästi - nagu väike tüdrukukuke. Söönud ma polnud, seega läksime b(r)ist(r)osse. Nemad jooksid kooli tagasi ja mina sain Priiduga kokku. Vahepeal otsustasin, et veedan siiski nädalavahetuse Pärnus. Läksime Kadriorgu, Tiskre ja lõpuks Pärnuuu... Mõnus oli. Grillisime ja mina ei suutnud ennast veenda, et kaheksa kuud halamist ja suvi on kohal.
Laupäeva hommikul vedelesime Priiduga voodis ja siis vedelesime väljas päikese käes ja siis vedelesime rannas ja siis vedeles Priit koos Roberti, Kristjani ning emaga meres ja siis vedelesime edasi aida terrassil, kuhu olime vast vedanud diivanid, et õhtul korralda klassikalist chilli - grill, pleed, väliküünlad... mmm. Priit jäi haigeks aga sellest hoolimata otsustasime ennast batuudi peal nelja kanistri vee ning ühe nõudepesusvammiga pesta. Sai naerda ja sai puhtaks... külmaks ja puhtaks. Sääsed sõid ja veendusin taaskord, et suvi on peaaegu käes, kuni...
Pühapäeva hommikul vihma kallama hakkas ja õhutemperatuur viitas ainult sellele, et meie lust ning lillepidu on selleks maiks läbi. Kell üheksa alustasin pannkookide küpsetamisega ja pärast hommikusööki läksime voodisse tagasi. Kella nelja ajal algas start tagasi koju, kus dušš tundus mõistlik tegevus.
No comments:
Post a Comment