Teate nimetada üht-kaht inimest, kelle lapsepõlve unistus saada astronaudiks või politseimeheks on täide läinud? Okei... Kas just astronaudionu aga näiteks advokaat või firmajuht, miss universum või printsess Hernetera. Hakkasin täna töö juures mõtlema selle peale, kelleks tahtsin saada. Ettekandja amet tundus lihtsalt ülimalt võimas. Ja näete... Olen seda tööd teinud ning võib öelda, et unistusteamet on täidetud. Nõustun teiega, et tegemist ei olnud just kõige raskema ülesandega ning täitumatu unistusega aga jaa... Hiljem, peale reaalsust, et ettekandjatöö polegi vist nii võimas, kui mulle esialgu tunduda võis, hakkasin unistama arhitektuurist ja projekteerimisest. Tahtsin jubedalt arhitektiks saada, juubeeedaaalt! Mis ma võisin olla? Võib-olla mingi kümne-üheteist aastane... Ja vaata aga vaata... siin ma istun ja projekteerin maju ning kirjutan kirjanurka eskiisjooniste ja eelprojektide vahele oma nime - arhitekt Joanna Veeremaa. Mind tegelikult ei huvitagi see, et erinevalt teistest, minul koolidiplomit või 5 aastat õppimist ette näidata pole. Lõppude-lõpuks, kui paneme minu projekti õppinud elukutselise kõrvale, siis antud juhul oleme ju võrdsed. , teinud võrdse arvu tööd ja istunud võrdselt arvuti ees. Või mis?

Kirjutan aeg-ajalt selliseid postitusi, kui tunnen, et enam ei viitsi ega ei taha ega eriti ei mõtle ka. Tuletan endale meelde tõelisi väärtusi. Tehke samamoodi, see aitab... Ma nüüd tööle tagasi !