Kaua-kaua-kaua oodatud Prantsusmaa postitus on tulemas... Ma võtsin ennast kätte ja nüüd teen selle ära!

Prantsusmaa reis tuli tegelikult ootamatult ja kuni lennukini olin kindel, et kõik ei saa hästi minna. Hommik algas juba probleemidega aga mitte nendest ei tahtnud ma täna rääkida... Räägin teile ühest tüdrukust, kes on inspiratsiooni allikaks paljudele teistele või vähemalt minule. Müts maha nende ees, kes saavad hakkama ja lähevad aastaks võõrale maale võõrasse perre. Annika, Raivo tütar, on tegutsenud Prantsusmaal natuke alla aasta ja tal vedas tohutult oma vahetusperega. Nende vanavanemad on miljonärid, kes korraldavad õhtusööke, kus joodakse 86'aasta väljaande veini, süüakse fuagra'd ja istutakse Louis neljateistkümnenda aegsetel toolidel. Ühesõnaga Annika oli meie armaskallispai giid ja ilma temata oleksime olnud kari lambaid suurlinnas. 

Elasime ja ööbisime Pompidous, kus oli kolmeks ööks renditud imearmsad korterid. Pariisi kesklinnast (kesklinna all mõtlen Eiffeli torni, Seine jõge ja muid toredaid paiku) oli ta paari metroopeatuse kaugusel. Meie toas ei söönud, vaid eelistasime metsikutes kogustes sänkusid, crossante ja muid saialaadseid olendeid. Starbucksiga oli minul esimene kogemus, seega ei jõua ära imestada, kui imeline üks kohvikauplus võib olla.

Pompidou suur hitt oli mulle tundmatu viimaste päevadeni. Ei saanud mina aru, mis jama see on, ent nüüd olen targem ja tean öelda, et tegemist on muuseumi-galerii laadse majakesega, mis ehitati 1977. aastal ja sellega taheti teada anda, kui palju võivad ehitises ruumi võtta ventilatsioonid, torustikud, eskalaatorid ja muud seinasisesed asjad. Nii nad tõidki need kõik seinast väljapoole.

Pariisis olime neli päeva ja igapäev avastasime uusi avastusi. Viimasel päeval panime tähele, et paari tänava kaugusel meie korterist asetseb see sama kuulus Notre Dame. Vahepeal otsisime meeleheitlikult taga vintage poode ning juhtusime paar korda suure otsimise käigus sexshopidesse, sest sealsed vaateaknad võivad olla vägagi petlikud... Nii me siis olime poelettide vahel - kolm naist, lateks ja dildod.

Vintage poes hullusime suhteliselt kergelt. Täitsa uskumatu, millised kübarad ja kleidid ja ehted ahhh! Selles samas poes kulutas Sandra ära tunniga oma palga, mis hiljemal selgumisel osutus meie viimaseks rahaks...

Emme ja meie lilla korteri uks, mille kõrval oli vist saunakeskus aga kahtlustasime midagi gayclubi sarnast...

Järgmisel päeval viis Annika meid Pariisi ghettosse, kuhu on sisse sadanud pool Araabiat. Ta teadis öelda, et seal on üks maailma kõige vägevamaid vanakraamiturge. Kohale jõudes, olime suhteliselt pettunud, sest ainuke, mida näha võis, olid arabaalased, võlts gucci-chanel-dolce&gabbana. Jumalale tänu, et mõtlesime nii aja viiteks edasi kõndida, sest just sealt avastasime selle sama maailma kõige vägevama vanakraamituru. VÕIMAS! Meil oli nii vähe aega aga ma oleks ainuüksi juba nööbipoe tühjaks ostnud. Sinna lähen tagasi ja võtan kaasa kolm miljonti eurot!

Peale kirbukat, sõitsime Pariisi kesklinna, kus oli plaanis Louvre'st võimsamat muuseumi külastada aga kahjuks oli see muuseum kinni, mille nimi mulle hetkel kuidagi ei meenu. Selle peale otsustasid Tabrid E. Wiiralti kalmistut külastada ja meie läksime mööda Seine jõge Eiffeli poole. Vahelduseks oli hea puhtas Pariisis kõndida, sest olgem ausad - Pompidou ja ülejäänud Pariis haiseb nagu kusi. Käisime kusagil kohvikus, kus kohv(nende mõistes espersso) maksis kuus euri ja teenindus oli hullem, kui Narva-Jõesuu maximas. Eiffeli juurde jõudes hakkas vihma sadama ja ilm läks külmemaks, kui Eesti kuradima sügis! Jooksime siis meeleheitlikult tagasi Pompidou'sse, kus leidsime end taas starbucksist...

Koju jõudes, sõitis Sandra katus minema ning selle käigus tõmbas ta selga kõik võimalikud riided ja ehted. Mina aga tegin pilti, milline võib olla üks korter, kui sinna kolivad sisse kolm naist, 3 tonni riideid ning 4 tonni kosmeetikat.

Järgmine päev otsustasime lõpuks, et oleme kultuursed ning teeme midagi muud ka peale kohvikute ja poodide. Külastasime Versailles'it ja noh... esimene peatus - starbucks. See kaelakeedega pilt... Need on need, mis Sandra mulle tollelt kirbukalt ostis. Saate nati aimu, millest ma ennist rääkisin.

Versailles... Oeh... Kui ma vaid oskaks seda kirjeldada. Vot, sealt sai alguse sõna KIRJELDAMATU! Ma poleks uskunud, et midagi nii ilusat, kuninglikku ja uskumatut võib kusagil eksisteerida. Järjekord räägib enda eest - ca 500 meetrit

Seega sisse me ei läinud, küll aga ütlen kohe ära, et alla kahekümne viie aastastele on Pariisis kõik muuseumid ja s.h lossid tasuta. Oleksin tegelikult tahtnud näha Versailles sisehoovi aga jah... ega see ära ei kao.

Mõte Pariisis pildistamisest tekitas mulle külmavärinad. Tegelikult pidin ma enne reisi endale uue fotoaparaadi saama aga juhtus nii, et selle sai endale hoopis perekond Tabri. Oi, milline must masendus mind halvas. Isa võttis ennast kokku ja helistas päev enne reisi Annule ning küsis fotokat laenuks. Imestasin, et ta selle sai, sest nüüdseks on ta ära kaotanud kaks katikut ja ühe fotoaparaadilaadija. Küll ta kunagi selle Annule heaks teeb... Aga nii me siis panime ennast riide ja läksime Kesk-Pariisi. Tuul oli hirmus ja kartsime, et Sandra jääb oma kübarast Seine jõe tõttu ilma aga õnneks sujus kõik hästi. Pildid tulid imelised ja too õhtu ununesid korraks kõik mured... nii klišee, kui see ka pole.

Sandra eputas oma uue jacksiga, mille ta suveniiripoest endale soetas ja hiljem avastasime, et emme on tegelikult täitsa hea fotograaf! Igatahes oli too õhtu meie viimane õhtu Pariisis, sest järgmine päev kella kuue ajal põrutasime juba Lõuna-Prantsusmaale. Selleks hetkeks oli isu ceasari salati, hea kohvi ning kõige muu peale saia järele nii suureks kasvanud, et igatsus Eestist tekitas külmavärinaid.

Lõuna-Prantsusmaal ööbisime Raivo vana töökaaslase Margiti juures, kes on Eestist eemal olnud juba kuus aastat. Tema tütar on Londonis restorani manager ja poeg Islandil vetelpäästja. Noorem poiss Johann elab koos Margitiga ilusat elu. Johann räägib puhtalt prantsuse- ja inglise keelt ning mäletab eesti keelt uskumatult vähe. 

Kui me öösel kiirrongiga Lõunasse jõudsime, oli minu tuju null, sest korter, kus me kümnekesi ööbisime, oli meeletult pisikene. Magasime ema ja Sandraga kolmekesi lahtikäival diivanil. Tol hetkel oli igatsus isa järele suur, sest teadsin täpselt, kuidas ta oleks käitunud, et meil parem oleks. Õnneks on iga päev uus ja hommikul, kui olin end välja maganud, ei tundnud asi nii meeleheitlik, kui öösel.

Raivo, Sandra ja Annika läksid turule ning tulid tagasi suurtes kogustes toiduga. Peale söömist põrutasime mägedesse, mille vaatepilt ei unune mul silme eest iial. Pisikesed mägikülad ja miljoni dollari vaade. Sõitsime läbi kahe kanjoni. Pisikese autotee ääres oli kuristik ning minu kõrgusekartus suurenes veelgi. Autoparklas tegime pikniku ja kui ma ütlen sõna ''autoparkla'', siis ei räägi ma Viru keskuse katusest või Salveri maaalusest parklast...

Sandra ja bulku!

Siin kohal sai Annu fotoka aku tühjaks ja laadija asetseb tänaseni kusagil Riia kadunud pagasite kohvris. Õnneks oli perekond Tabridel imeline fotoaparaat, millega jätkasin pildite tegemist.

Õhtul, enne Margiti juurde tagasi sõitmist, läksime läbi Vahemere äärest. Issand, kui ilus seal oli! Kõht oli küll tühi ja miljonid surnud krabid rannaliival oli õudusunenägudest, ent see valgus ja õhk... Kirjeldamatu!

Osa meie reisiseltskonnast - Johann, Raivo, Raivo naine Aili, Raivo tütar Maria, mina ja Sanna :)

Õhtul, Margiti juures tagasjõudes, sõime kõhud täis ja hommikul sõitsime edasi Margiti peika(xa-xa) juures Montpellieri, mis asub juba mereääres. Mehel on seal rannakohvik ja ringi käib ta roosades pükstes, ent on kusagil 50-60 aastane. Õhtul läksime kambakesi sööma tema kohvikusse. Kell kaheksa alustasime joomisega ning kella kaheteist ajal saime lõpuks süüa. Järgmine päev kolasime ringi rannas ja õhtul läksime ülikoolilinna ning avastasime, et seal on isegi mc.donaldsi töötajad ning turvamehed kena välimusega. Öörongiga sõitsime seitse tundi ning siis läksime juba edasi lennuki peale, sest maailma parim kodumaa Eesti ootas!

Mis ma nüüd oskan öelda? Prantslased on bürokraatia armastajad. Neil käib kõik nii keeruliselt. Lapsed kusevad liivarannal beežitajate vahel ning kohvikultuur on sarnane Sahara kõrbega. Prantslaste alampalk on kakskümmend tuhat eesti krooni, millega tegelikult elaks isegi Pariisis või sees. Must on seal tõesti. Ma ei nõustunud sellega varem, sest 2006 aasta sügisel, kui sinna sattusin, pesitsesime ainult Pariisi kesklinnas, kus tõesti on ainult rikkad ja ilusad, ent väljaspool seda... ööh! Reis oli täis pidevaid tagasilööke, millest ma siia kirjutama ei hakka aga, kui poleks meie kõrval olnud positiivseid ning tohutult energilisi Tabrisid, oleks asi hoopis teistmoodi läinud. Ütlen vaid seda, et reisile ei ta ma minna pikka-pikka-pikka aega...Eesti on liiga hea!