Tegelikult pole kunagi vanus midagi tähtsat öelnud. On kaks võimalust - kas inimene on debiil juba varajases eas või mitte. Väga lihtne! Ega see aastatega suurt ei muutu... võib-olla läheb ta välimuselt ainult kenamaks aga iseloom... ei, see ei muutu. Ann siin muretses, et juba 18 aga kaheksateist on ju alles algus! Kõik saab ainult ilusamaks muutuda. Siin kohal tahan teile kõigile tunnistada, et tüdruk, kes sündis tuhande üheksasaja üheksakümne teise aasta esimesel juulil läks debiilikutest mööda suuuure kaarega ja võin käsi südamel öelda, et ka edaspidi kõnnib ta neist läbi ilma, et ise sarnaseks värvuks. Mõistate?

Anni sünnipäevaga liitusin mina kella poole kuue ajal Komeedi katuseterrassil. Terve meie booze oli täis peretuttavaid ja - liikmeid. Enne sinna jõudmist ... oi, kuidas ma tõmblesin oma kingi ning lillekimbu valimise, maksmise ja kohale toimetamisega. Sõime kooki nii, et süda läikis ja siis suundusime Vertigosse.

Sõime ceasarit ja Ann tellis oma esimesed seaduslikud kokteilid. Peagi liitus meiega Priit. Selleks ajaks oli pea sassis ja samm nati viltu. Otsustasime, maksku, mis maksab, kino külastada. Film oli meeletult naljakas - nagu öö ja päev... Seanss lõppes nii hilja, et pidime jala Kadriorgu lonkima. Magama saime alles kella ühe ajal.

 Ja väike traditsioon Vertigo ees...

Tegelikult panen ma siia veel pilte. Eilne sünnipäevapidu oli võimas. Hello Kitty huge tuut ja palju muud põnevat. Stay tuned...