Keskkooli eesti keele tundides pidime aegajalt lahendama ülesandeid, mille käigus tuli mõttetult mahukas tekst kokku võtta maksimum paari lausega. Üldiselt võin kindel olla, et kaheteistkümnenda klassi matemaatikat mul elus vaja ei lähe aga vot, selle emakeele tunni oskusega olen igati rahul. Olgugi, et enamjaolt ei tule ma sellega kõige paremini toime. Täna võtan end kätte ja tuletan reaalse praktika käigus meelde, kuidas mässida 19 tundi ühte lõiku (mission impossible). Vaatame...
Laupäeval pidime sõitma Kristiinaga Luxemburgi. Bussipiletid olid ostetud. Päev enne käisime peol. Kell kolm öösel ütles Kristiina, et võiksime koju minna. Mina ei tahtnud. Tantsisin. Pika jauramise peale saime voodisse kell neli hommikul. Buss läks kell 7.25. Kell 7.27 ajas Kristiina mind üles ja ütles: "Joanna, vaata kella!". Mina: "Persse!". Unesegasena olime äratuskella kinni pannud. Algas trall "Kuidas saada Luxemburgi?". Läksime rongijaama. Olime küll grupist maha jäänud aga me ei andnud alla! Proovisime iseseisvalt pileteid osta. Ei saanud hakkama. Läksime tädi juurde. Tema küsis meie käest 50 eurot. Meile hind ei sobinud. Tädi arutas asjad ümber. Saime kaks piletit kahekümne kuue euroga. Pika pusimise peale selgus kust ja mis kell rong läheb. Kindel oli see, et pidime vahepeal ümber istuma teisele rongile. Mitte midagi ei saanud aru. Läksime maha, läksime uuesti peale.
(Ja lõik saigi läbi... nojah)
Segaseks ajas asja fakt, et mitte kusagil pole kirjas kellaaegasid, peatuste nimesid ja rongis ei ütle ükski kena hääl, kus asud.
Vahepeal hakkas minuga Facebookis rääkima belglasest sõber, kes elab Eestis. Ütles, et tuleb järgmine nädal Genti ja võib mulle musta leiba tuua. Jutu käigus nägi Maarten, et asun Brüsselis. Vastasin talle, jajah aga ma pole päris kindel, kuhu sõidan. Siit edasine on mul meeles üsna uduselt. Söömatus, magamatus ja šokk röövisid selge taju aga see nägi välja umbes selline:
Mina: Little panic.
Maarten: Can I help?
Mina: I don't even know if I am on the right train. *saadan pildi piletist*
Maarten: Yes, that's correct.
Mina: Okay, that gives me hope!
Maarten: Let me have a look at the schedules.
Maarten tegi imevärki. Uuris välja, kus me asume, millal kuhugi jõudma peaksime ja mis järgmine peatus olema peaks.
Maarten: You should be in Namur in 3 minutes.
Mina: I am in Namur.
Maarten: *vaatab graafikuid* I think you're on the wrong train.
Maarten: I think you have to get off right now.
Mina: (That escalated quickly...) Too little, too late. We'll see what the destiny has planned for us then...
Maarten: If you're heading towards Jambes, you're fucked.
...
*Maarten naerab ja saadab pildi*
Pildil on selgest näha, et meie asukohaks on see kuradima Jambes. Naerame aga natuke nutame ka.
...
Maarten: Okay, get off in the next stop, go back one stop by train which will come in 11 minutes, then go to the platform 10 and there you can see train to Luxembourg. It takes off around 14.53.
Ja nii ongi... kõik toimib. Jõuame läbi rrrräige möllu õigele rongile. Tänan Maartenit taevani ja luban talle õlu välja teha, kui ta Genti tuleb. Tema vastab seepeale, et pole tarvis. Muutsin ta hommiku põnevaks. Kuuldavasti aitaks ta eestlasi iga kell, ka öösel. Kellel kurat on viitsimist, et Eestis, kodus, laupäeva hommikul läbi Facebooki kahte totakat eksinud turisti läbi Belgia Luxemburgi suunata... nagu James Bondi M.
Pean mainima, et tegelikult oli kogu meie vestlus kordades pikem ja segasem. See kestis ca 1.5h, selle aja sees suutsime oma mõtteid korralikult praadida. MIS MEIST SAAB???
Peale kahetunnist rongisõitu jõuame Luxemburgi. Väsinud, näljased, totakad ja räägime täiesti debiilset juttu. Õnnelikult kohal. Jonnakus viis sihile.
Püüame on grupi kinni ja ennnäe imet, jõudsime täpselt tuuri lõpuks kohale. Nüüd ootab meid ees mitmetunniline vabaaeg sellel kaunil maalapil, mida nad nimetavad Luxemburgiks. Oh, seda rikkust ja võimu.
Ja meie oleme endiselt söömata. Vaatame ja uurime restorane. Praadide hinnad algavad kahekümnest eurost. Iseenesest ma võiksin selle raha välja käia, eriti praeguses seisundis aga idee seisneb selles, kas ma ka saan, mida soovin? Otsustame klassikalise McDonaldsi kasuks. Normaalse summa eest saad süüa ja kvaliteet vastab alati sellele, millega harjunud oled. Käib kah...
Ladurée on endiselt hingematvalt imeline. Poekene asub täpselt Chaneli butiigi kõrval. Mõtlen peas süsteeme, kuidas saaksin makroonikauplusesse elama kolida. Toituksin küpsistest, magaksin roosadel lettidel ja, kui millestki puudust tunneksin, koputaksin naabrite Chanelide uksele ning küsiksin, mida vaja.
Mis siin salata... Õhtul annab tunda, et pole just teab, mis palju sõba silmale saanud. Kolm tundi und. Tahan koju! Bussisõit on lõpmata pikk. Läbisõit Brüsselist tõestab, et tegu on ilusa linnaga. Sinna tuleme tagasi! Luxemburg see-eest on... hall. Pole seal erilist midagi vaadata. Genti jõudes otsime end halliks, sest ei suuda leida oma rattaid. Peale pisikest matka leiame oma kullakesed ja kimame kodupoole. Voodisse saan kell 1. Tubli töö!
Nii palju siis lühikokkuvõttest. Oeh. Järgmine laupäev ootab meid uus katse - Pariis.
No comments:
Post a Comment