*: Nalja Eestist Belgiani ja natuke Prantsusmaalegi...

Möödunud nädala alguses sain nautida üksinduses täielikku kvaliteetaega. Laadisin täis oma akud ning mõtlesin välja oma ideed. Kui ma kepslesin ringi mööda linna ja ajasin taga kuuma päikest, tabasin end mõttlelt, kui ammu pole ma saanud tunda üht korralikku kõhutäit naeru. See mõte ei heidutanud mind, sest olles väikestviisi selgeltnägija, teadsin, et paari päeva pärast saab minu naeruteraapia täistabamuse.

Ja nii oligi... Külla tulid kaugelt eestlased - Elisabeth ja Kertu.

Esiteks oli mul suur-suur rõõm neile oma kodulinna tutvustada.

Teiseks oli minul suur-suur rõõm neid kostitada.

Kolmandaks oli mul suur-suur rõõm teha hommikusööki rohkem kui kahele inimesele.

Neljandaks oli mul suur-suur rõõm näha omasuguseid... muredega ja muretuid inimesi.

Viiendaks olin ma hiljem heameelega neile giidiks armastuselinnas (nii palju, kui ma suutsin...)

Esimestel tundidel Gentis istusime kohvikus, tellisime süüa ja lasime südamed valla. Rääkisime nii heast kui halvast, ent enamasti siiski positiivsetest asjadest. Käisime poes, ostsime veini ning nautisime enam mitte nii väga sooja Genti päikest.

Kolmel korral neljast üritasime end peole ajada, ent tulutult, sest linnareisid pole mingi naljaasi.

Nalja aga sai.

Lõppkokkuvõttes jõudsime järeldusele, et Joanna siiski peab tüdrukutega Pariisi minema.

Ja nii me läksimegi. Ööbisime imelises korteris, kuhu paistis sisse päike just nii nagu mina tahan, et minu koju päike kunagi paistma hakkaks. Koguaeg ja täistabamusel.

Pariisi turistiraamatut lugedes jõudsin selgusele, et viiest korrast Pariisis veel ei piisa. Endiselt on palju teha ja palju näha. Seekord tegin südame külmaks ja käisime mööda neid radasid, mida mööda mina varem käinud ei olnud. Näiteks avastasime Ladina kvartalit, olime täiesti pöördes Luxembourgi pargist ja sõime Pizza Hut's XXL pitsat (lausa kaks XXL pitsat, HAPPYHOUR!)...

Taasavastasin enda jaoks absoluutselt võrratu vanakraami ja igasuguse antiigi marketi. Marche aux Puces de Saint-Queni kaup sarnaneb Veranda või Elle Decor ajakirjadest välja lõigatud esemetega. Kõiksugused kapid-kummutid, kuldsete jalgadega söögilauad, võrratud peeglid, ananassikujulised lambid, vintage rõivad, millest isegi unistada ei oskaks... Ma küll hindasid ei vaadanud aga eks me kõik teame, et need asjad maksavad nii mõndagi... Metroosse jalutades tilkus minu süda verd ja unistuste ämber voolas korralikult üle ääre.

Laupäeva pärastlõunal läksime koju, avasime elutoa aknad ja veinipudelid, sõime maasikaid-vaarikaid, kuulasime suurepärast muusikat ja lasime end päikesel paitada. Elisabeth kostis seepeale: "Elu ei saa enam ilusamaks minna!"

Ja mina noogutasin ning teadsin, et antud momendil oli tal täiesti õigus.

Pariis oli aga imeline... nagu alati. Puud olid rohelised, inimesed äärmiselt sõbralikud ja kui aus olla, siis ma ei pannud tähele enam kerjuseid, hirmsaid psühhopaate ega ka kahtlaseid immigrante. Võib-olla olen Eestist juba küllalt kaua eemal olnud, et mitte pöörata tähelepanud värvilistele ja teistsugustele kodanikele.

Graslei ja tšill...

Minu lemmik toidukohas meie lemmik majalimonaadid...

Meeletutes kogustes selfisid...

Naised said korralikult turistitada. Ostsid Eestisse kaasa Belgia õlut, sõid ehedaid Belgia vahvleid, shoppasid isukalt ostutänaval ja tegid mõnusalt fotosid...