Kui üldse on kusagil keegi, kes eestlasi tingimusteta armastab, siis olen see mina. Meie vaikne ja rahulik iseloom mõjub lihtsalt võrratult mõnusalt kõikide nende temperamentsete ja hullumeelsete rahvuste kõrval. Oskame olla vait, kui vaja ning austame kõiksuguseid laua-,viisakus- ja liikluskombeid.
AGA
Kui üldse on kusagil mingi rahvus, kellel on nõnda vähe kannatust, tolerantsi ja rahulolu, siis on see Eestimaa. Gentis olles puutun kokku igapäevaselt inimestega, kelle reaktsioon mind positiivselt üllatab.
Paar päeva tagasi pidin kohtuma oma lõputöö grupiga. Jäin aga lootusetult haigeks. Üldiselt veaksin end kohale aga kuna liiklen Gentis rattaga ja tuul oli tol päeval üsna räige, otsustasin tervise kasuks ning kirjutasin neile, et kahjuks ei saa ma liituda. Kartes vastuseks saada umbakaudseid ja ebamäärseid comeback'e pidin hoopis pettuma. Nimelt soovisid mulle kõik head paranemist ja lubasid mind kõigega kurssi viia. Mida asja???
Kas ma olen juba maininud seda, kuidas Belgias kõik pidevalt sulle aitäh ütlevad? Iga jumala asja ette ja taha: "DANKJE, DANKJE, DANKJE!" Ja see, et tundmatud inimesed sulle tänaval naeratavad... vajab veel harjumist. Minu esimene reaktsioon oli muidugi naiselikult naiivne: "ISSAND, KAS TA TAHAB MINUST MIDAGI???"
Ei, Joanna, ta on lihtsalt elu üle õnnelik.
Minu üks kauge sugulane töötab Soomes kassapidajana ja olles Eestis aastaid sama tööd teinud, on tal olemas võrdlusmoment. Hiljuti rääkis, kuidas ta reaalselt naudib naaberriigis töötamist. Sealsed kliendid on naerusuised ja positiivsed. Oi, seda skandaali, kui Eestis sinu ees seisev klient on jätnud banaanid kaalumata ja nüüd peab terve järjekord tema järgi ootama, kuni ta meeletu spurdiga puuviljaletti ning tagasi jookseb. Tükike minust sureb iga kord, kui Selveris kahekümnest kassast viis töötab ja mu isa, olles järjekorras seisnud juba viis aeganõudvat minutit, vaikselt närviliseks muutub ja seejärjel keegi meie ees mingi jama kokku keerab. Ossa poiss! Skandaal, mu sõbrad, skandaal!
Kust tuleb seesugune vaenulikkus? Kas tõesti aeg on nii kallis? Kallim, kui viisakus ja teineteise mõistmine?
Ma tahaks siiski uskuda, et igalpool on omad mured ja omad vead. Ainult Eesti ei sära halvas mõistes oma kibestunud rahva poolest...
Kuulasin ükspäev pealt kreeklast rääkimas sellest, kuidas nemad saavad ülikoolis tasuta süüa. Seepeale kostis Kristiina mulle salamisi eesti keeles, et nüüd on selge, miks Kreeka majandusraskustes sipleb. Kreeklane aga kaitses oma seisukohta ja ütles, et armastab oma kodumaad. Mina, kui eestlane, kes teab, et mitte miski elus ei tule kergelt ja tasuta, ütlen, et see on lihtsalt lollus.
Uskuge mind! Me võime eestlaste üle uhkust tunda. Jah. Meil on nii mõndagi õppida tolerantsi ja naeratuste kohapealt, ent võin väita, et selle korvab meie tohutu töötamishimu ja teadmine, et miski ei tule lihtsalt. Ja issand... meie austus kellaaegadest kinni hoidmise vastu on lihtsalt imetlusväärne. Punktuaalsus ja ei mingeid hilinemisi. Aamen!
Pealegi lugesin ma just artiklit, kus Soome naine kiitis Eesti mehi.
HAALEELUULJAH!
Jõudsime ära oodata!
Mida ma tahan öelda on see, et ehk me saame enne räiget hukka mõistmist natuke hoogu maha tõmmata ja olukorda veidikenegi analüüsida. Kas see on üldse seda stressi väärt? Kas see on üldse väärt millegi välja ütlemist? Ma usun, et mitte...
No comments:
Post a Comment