Vahepeal olen ära unustanud tähtsa fakti, et viibin siiski Gentis, mitte oma kodulinnas Tallinnas. Miks see märkimisväärne on? Ma ei tohiks mitte ühtegi päeva raisku lasta ning isegi mitte mõttesse võtta ideed, et mul on igav. Kodu uksest paar sammu edasi ootab mind endiselt küllaltki avastamata (no nii 70% avastatud) linn. Nii ma siis kasutasingi juhust, et olen täiesti üksinda ja mul on võimalus veeta aega oma lemmiksõbraga - iseendaga.
Pean ära mainima fakti, et ei lahkunud kodunt (kui mitte öelda oma voodist) paar päeva ja vaatasin ära kõik võimalikud filmid ning seriaalid. Värske õhk tundus lihtsalt ainuke asi, mis mind koomast välja suudaks tuua, et siis edaspidi juba tublimalt kodutöödega tegeleda saaksin (uskumatult kiiresti jõudsid need lõputööde tähtajad minuni).
Kristiina mässab veel viimaseid päevasid Roomas ning Kertu ja Elisabethi tulekuni on kah veel paarkümmend tunnikest aega, seega ärkasin täna vara, sõin suhkrute asemel teravilju, tõmbasin selga lemmik kleidi ja asusin teele.
Tegelikult polnud siht väga selge, ent tuletasin endale meelde, et paar kuud tagasi hüppasin tihti kodunt välja ilma, et teadsin, kuhu minema hakkan. Sõitsin kesklinna. Vaatasin ringi tundmatutes, ja tuntud, poodides, unistasin ning ostsin asju, mida tegelikult üks erasmuslane ostma ei peaks.
Parkisin end Starbucksi terrassile (paratamatult linna kõige mugavam koht), sain kohvipoistelt tasuta kohvijoogi (sest ma olen nii lahe), tõmbasin kotist välja piinlikult kaua lugemata raamatu, keerasin näo päikese poole ja sattusin sügavasse zen-tsooni.
Paar tundi hiljem (ja üks nina punasem) otsustasin jalutada Graslei suunas, et siis turistide üle, igati positiivses mõttes, naerda. Istusin jõekaldal, nägu taaskord päikese suunas ja booom... zen-tsoon.
D-vitamiinidest üledoosis, läksin tagasi rattani, pistsin kõrvaklapid kõrva ja hakkasin väntama, ise ka ei tea kuhu. Ma pole just suurem asi muusika austaja aga sellistel puhkudel tundub see justkui kirss tordil.
Teelt ostsin koju kaasa ananassi, pirne, ploome, õunu ja igasuguseid vajalikke ensüüme kehale ja vaimule, et lõpuks sellest tobedast tõbisest perioodist välja murda.
Sandra kirjutas mulle ükspäev, et sõitis rattaga koju ja tundis kohe, et on õnnelik. Ma ei tea, kas asi on tõesti kaherattalises mobiilses sõidukis aga täna ma tundsin end äärmiselt õnnelikuna.
Ja nüüd igasuguseid pilte... Igasuguseid (voodi ja toit)!
See oli see õhtu, kus me Kristiinaga Glass Animals kontsertile läksime, täiesti hullupööra rahule jäime ning seejärel koju sõitsime, et sõna otseses mõttes helisüsteemile tuld anda ja laudadel tantsida. Pole ammu nii lõbus olnud. Hommikul muidugi vaatasime ahastusega neid pilte ja videosid, mida me selles suures joovastuses (veinist) klõpsinud olime.
No comments:
Post a Comment