Monday, May 15, 2017

Belle ragazze

Mirjam sai nädalavahetusel aastakese vanemaks. Varasemalt olime otsustanud minipuhkuse kasuks Milaanos, tuletades meelde 2014 aasta kevadet, kui Mirjam seal oma tudengipõlve nautis. Oleksin heameelega Itaaliasse jäänudki... aga töö vajab tegemist.

Itaalisse jõudes võttis mind vastu justkui lõunamaa. Naljakas, kuidas varasemalt seda linna külastades pole ma seesuguse eufooria lõksu langenud. Meie reis oli eriti mõnus ja Milaano tundus eriti ilus. Arhitektuur ja peidetud sisehoovid, pisikesed kohvikud siin ja seal, lõputu gelato ja ilusad ning stiilsed inimesed. 


Et mida me siis tegime need paar päeva? Sõime ja jõime ja jalutasime. Täna uuris töökaaslane, kuidas mul Itaalias läks. Vastasin, et kõik, mida me tegime, oli söömine. Ta naeris ja ütles, et selleks ju Itaaliasse minnaksegi. Tõsi. Ja tema kinnitus tegi minu olemise kergemaks. Kurat, nad oskavad ikka elu nautida seal, mis ma ikka oskan kosta...

Ja jube odav on ka. Kohvijoogi saad kätte alates ühest eurost, 90-minutiline ühistranspordikaart maksab 1,5€ ja aperitivol võid juua ning süüa lausa kümne euro eest - lõputult! Rääkimata klassikalistest Itaalia meestest, kes võivad küll olla nii 70+ vanad, ent nende naeratused ja komplimendid surevad vist küll viimase hingetõmbega. Imetlen seda julgust öelda välja, mis meelel, ja kummalisel kombel üldsegi mitte libedal või tülikal viisil.

 Ülikhuul kohvibaar China Town'is - Da oTTo. 
Nad korraldavad õhtuti seesuguseid tansulka-laadseid pidusid kah. Soovitan!
(Küll aga on oodatud ainult need, kellel on Mac).

Oeh, Itaalia, sinus lihtsalt on midagi, mis meid kõiki armuma paneb.
Kolin ehk sinna? Kes teab, miks mitte?

Fototõestus, kui ma pitsast rasedaks jäin.
 Kerge homemade aperitivo enne siesta't.
Mirjam kusjuures kannab peaaegu, et kõikidel piltidel täitsa enda loomingut ja teostust. Näiteks see pluus siin, 100% siid ja värki. Päris šeff värk, mis?
 Meie korteris polnud täispikka peeglit. 
Ja siis me tegime teineteisest pilte, et mõista "kas ma näen selles väga paks välja?".
Minu "hehehuahuahhahehehehua" nägu:

 See oli see hommik, kui me H Club Diana'sse brunch'ima läksime ja teel ühte toredat klassikalist Itaalia kohvikut kohvipausiks külastasime, sest Mirjam ärkas liiga vara ja meie pühalise söömaajani oli küllalt veel aega. Igatahes...
 Tolles vahvas kohvikus istus päikese käes küllalt palju vanemas eas härrasmehi...
Ja kõik nad naeratasid meile ning üritasid meiega Itaalia keeles vestlusi luua...
Kommentaarid nagu "belle ragazze"lendasid siit ja sealt...
Minu eestlaslik reaktsioon sellele kõigele:
Ei. Tegelikult on imearmas. Nad on siirad, ja ikka on meeldiv komplimentide osaliseks saada.
Tolles hotellis otsustasime brunch'i kasuks.
Oi, kui palju süüa, ja milline tagaaed neil on!

Õige Itaalia nahk ning üks õige Itaalia härrasmees.
Me otsustasime seepeale ühed-kahed-kolmed negronid teha.

Ja veel...


Ja siis natu gelatot peale süüa...


Aperitvio on endiselt taevalik traditsioon. 10 eurot ja süüa ning juua. Seda kõike päikese käes, kanali ääres, heas seltskonnas... mmm...

Ja siis, kui päike ära läheb aga vaim on endiselt alles.
Oi, küll oli tore!
Ehk varsti kohtume juba Itaalias?
Kui nii, siis olete kõik minu juurde teretulnud!

No comments:

Post a Comment