Nädalavahetusel oli Brüsselis kuumalaine. Samuti võisid kõik minu Instagrami sõbrad näha, et ma konkreetselt vägistasin oma story võimalusi. Seega te ehk vist juba teate, millest ma kirjutama hakkan...
Stefi is not your babe.
Reede õhtul otsustasin üle saja aasta meie armsate eestlannadega ühendust võtta, sest õhtune ilm oli soe ja üleüldine meeleolu kadestusväärselt suvine. Sälly, Grete ja Stefi istusid maailma parima vaatega Kunstbergil, jõid valget veini ja nautisid elu. Terrassil mängis saksofonist, taevas oli tumeroosa ja... mulle ei serveeritud veini, sest "baar oli kinni". Otsustasime sealt edasi liikuda aga enne veel palusime ühel härral meist neljast pilti teha. Järgmise asjana istume nelja itaallasega ühes lauas: kaks nendest homod, kolm abielus ning üks vallaline. Viimane elab Brüsselis. Ja kusjuures nendele serveeriti uus pudel veini... vaata vaid, eksole!
Mehed ise on ääretult intelligentsed, meeldivad ja heal elujärjel olevad inimesed. Meie suhtluses polnud absoluutselt midagi imalat või seksuaalset, ja kui olekski olnud, siis poleks me arvatavasti nendega nii pikalt koos aega veetnud. Niisiis lõppeski reede meesterahvastega järgmises džinnibaaris Bloody Mary'de ja lõvide seltsis. Meie õhtust kujunes üks meeldejääv koosviibimine. Vahetult enne lahkumist saatsin Andreale (itaallane Brüsselis) emailile fotod, mis antud lokaalis tehtud said. Ja kojusõit võis alata.
Järgmisel hommikul potsatas minu postkasti tänukiri piltide eest. Vestlus jätkus temapoolsete fotodega veinivalikust, mida sama seltskonnaga tulevastel tundidel jooma kavatsetakse hakata (ma olin möödunud õhtul omaette veinifanatt, kui kuulsin, et ta veinikeldrist leiab seesuguseid suuremat sorti pärliväärtuses Brunellosid, olles ise Brunello di Montalcino ühes parimas veinimõisas neid samasid veine aastal 2015 degusteerinud - ostmiseks ma nii jõukas ei ole haha) ning tolleks hetkeks, kui mina, Stefi ja Grete viimase katusel 32-kraadises kuumuses maasikamargariitasid (loe: tekiilat mahlaklaasis) nautisime, oli Andreaa meile saatnud kutse enda juures toimuvale õhtusöögile.
Peast soojad, näost õnnelikud, kehast piinlikult niisked (issand, see kõlab nii valesti!), kohale me Andrea penthouse'i jõudsime. Selleks ajaks oli viimane leidnud meid Instagramist ja nad olid saanud korraliku kõhutäie naeru minu Instagrami pildi allkirja üle:
"When married Italian gay guys from the sixties make your night in Brussels ❤️🍸#lionking"
Tuli välja, et neljast üks on gay ning kuuekümnendatel sündinud.
Kust mina pidin teadma? Naljakas.
Kust mina pidin teadma? Naljakas.
Niisiis... Uus katse:
Andrea - itaallane Brüsselis, kavatseb proovida üksikisa rolli adopteerimise teel.
All: Ainus seltskonnas olev gay mees kuuekümnendatest, pesitseb Roomas, hiljuti lahutatud ja kannab isarolli.
All: Ainus seltskonnas olev gay mees kuuekümnendatest, pesitseb Roomas, hiljuti lahutatud ja kannab isarolli.
Hetero mees Viinist, õnnelikus abielus pereisa.
Hetero mees Roomast, õnnelikus abielus pereisa.
Seltskond käib Andrea juures külas kolm-neli korda aastas. Nad on tõelised bestikad aastast... kes teab, kui kaua. Andrea on pea, et kõikide laste ristiisa ja samuti teada-tuntud best man.
Seekord oli Andrea õhtusööki valmistama kutsunud kokad ja teenindaja.
Siis, kui ma üksi valmis sööma olen... *dafaq*
Ja Stefil imekombel ise endale veini kallata lubati.
Ok. Kõik ok. Saab süüa lõpuks.
Ma pole ammu nii head veini, grappat, toitu... limoncellot... saanud.
Perepic
Enne magustoitu pidasin otseloomulikult maha kõne, et tänada neid imevahvaid vendasid, ja siis pistsin Andrea telefoni rotti, et Britney Spearsi asemel miskit tantsuväärilist panna.
Peale mida läks olukord konkreetseks peoks. Välja toodi Belugad ja Vana Tallinad (Andreal on baarikapis VANA TALLINN!!!).
Ja edasisi pilte pole mul vist mõtet isegi jagada...
Ega ma vist olekski seal hommikutundideni tantsinud, kui Grete mind korrale poleks kutsunud ja koju suunanud. Istusin parasjagu vahva gayga köögis, jõime espressot ja rääkisime maailma kõige tõsisematel teemadel - ise jumala purjus. Selleks ajaks, kui ma lõpuks oma kingad leitud sain (ja telefoni mitte), oli piff aga juba lännu ning Stefi ootas mind kannatlikult allkorrusel, et siis üheskoos koju uberdada. Neiud, minupoolsed vabandused organiseerimata Joanna eest.
Nüüd on meil Brüsselis uus ja vahva bestikas. Lähme tuleval laupäeval tema juurde, kus on minu kanda roll vastutada õhtusöögi eest. Latt aeti möödunud korraga veidike kõrgele... aga ega ma siis papist kiisu pole. Black Angust ma küpsetada ei oska aga... Asian Infusion on mul käpas. Oota vaid!
No comments:
Post a Comment