20. november ja väljas sajab vihma. Kolmekümne nelja päeva pärast on jõulud aga kus on kauaoodatud lumi? Kus on jalgeall krabisev lumi? Kus on kõike ilusaks teev valge, puhas lumi? Lumi, kus sa oled? Lõpeta nali ja tõmba end vaheludseks Eestisse!
Täna pidime eesti keele tunnis kirjutama luuletusi. Võinoh, valida sai. Kes tahtis luuletada, kes tahtis juttu kirjutada. Teema oli aga üks - vaatan aknast välja/vaatan aknast sisse. Täpselt kolmekümne minutiga kirjutasin valmis kuueteist realise luuletuse, kus puudutasin sügismasendust, vihma, lumetust, depressiivseid inimesi ning motivatsiooni puudust. Arvatavasti olin ainuke emo, kes nii masendava luuletuse kirjutas. deemit!!! Vahepeal mõtlesin, et ei kirjuta nime alla... äkki saadetakse psühholoogi juurde või midagi. Inglise keeles tõmbles taaskord Daisy, kes suutis mind pisarateni viia. Seda muidugi naerdes. Nutmiseni ta päris mind viia ei oska. Keemias joonistasime Mariga vihikusse pilte. Vahelduva eduga liitusid meiega ka Kersti ja Daisu. Päris hea oli naerda. Mari mängis vahepeal telefonis sims-pet'si ning Daisy karjus üle klassi, et me võiksime kõik endale neopetsi kontod teha. Mariga avastasime CS'i võlud. Ma päris täpselt ei tea, kus seda mängida saab aga see tundub päris põnev. Ikkagi 3 ja pool miljonit inimest mängivad seda. Võib-olla isegi rohkem :O Vihm ei lakka alla tulemast. Istun laua taga ning ootan number nelja. Lähme Annuga vertigosse kaua oodatud lõhe ceasari sööma. Olen sellest unistanud 2 kuud. Mõelda vaid, et täna on mul see võimalus. Nüüdseks olen Regina Spektori - Man Of A Thousand Faces 'it kuulanud kergelt tuhat korda. Sõnad kuluvad pähe KINNI! A ja BTW - ma sain eile uue külmkapi - Ülikõva !!! (H)!!! ning mõttetu kirjutatakse kahe t-ga ja Mona kuses diivani peale -.- Muud vist polegi. Olge tubli ja hoolige üksteisest, sest kes siis muidu meist hoolib.