Iga kord, kui ma blogi kirjutama hakkan, tulevad mulle meelde oma lemmik eesti keele õpetaja sõnad, et juttu tuleb alustada kohe tabavalt. Nii tabavalt, et inimene tahab seda edasi lugeda. See on tegelikult raske ülesanne, sest antud juhul on mõtteid peas nii palju, et see on lihtsalt kirjeldamatu. KIRJELDAMATU! Ma tahaks kirjutada seda sõna siia veel ja veel ja veel ja veel. Eilne päev oli super. Käisin õpilasesindusega nuku- ja noorsooteatris konverentsil ,, Lahe Koolipäev 2009 ,, Selle kohta ma isegi ei jaksa kõike siia kirja panna. See korraldus oli lihtsalt super, rääkimata esinejatest ja programmist ning sealsetest inimestest. Peale söömise, saime me tegelikult targemaks paljuga. Neeme Raud ja Martin Saar rääkisid, et kas tasub minna Ameerikasse oma õnne otsima või on see lihtsalt miljonite unistus. Pean ütlema, et kes ei tahaks minna New Yorki... Central Park ja the 5th avenue, rääkimata sealsetest võimalustest. Kui me hommikul bussiga vabaduse väljaku poole sõitsime, siis Ruuben või keegi rääkis vahetusõpilaseks minemisest. Ma eriti ei süvenenud. Mõtlesin peas, et see on tegelikult asi, mis tuleks ära teha. Kõige haigem on mõelda, et me oleme ühe korra noored ega saa enam MITTE KUNAGI välismaale kellegi perre võõrasse kooli võõrast keelt õppima minna, missest et see kogemus on unustamatu aga nagu... KÕIK ju maksab. Kust kurat ma võtan selle 100000 krooni, et minna aastaks ajaks Ameerikasse õppima? Siin kohal jõuan sinna maale, kui meeltesegaduses ma täpselt olen. Tahaks nii palju teha aga ei tea kust ja kuidas alustada. Selle konverentsi raames anti üle preemia eeskujuks olemise eest ning 20000 krooni stipendiumi. Ühesõnaga mõte oli selles, et sõbrad anda teada kellestki, kes on saatnud korda tegusid, mis on olnud teistele eeskujuks. Point on selles, et kui lõpuks see tüdruk, kes võitis, lavale kutsuti, siis tõusis terve saal püsti ja lihtsalt aplodeeris... Ma ei tea, mis see oli aga peaaegu kõigil oli nutt kurgus. See oli midagi, mis pani mõtlema, et tahaks ka midagi head teha ning korda saata. Peale Martini ja Neeme, rääkisid meile Contra, Jaagup Kreem, Ivo Linna tulevikust ning õppimisest ... Eilse päevaga sain positiivse laengu.

Paar linki eilsest -

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/tv3-hiiumaa-neiut-toodi-noortele-eeskujuks.d?id=26725095

http://www.postimees.ee/?id=184297

aaagaaa täna...

Rääkimata sellest, et öösel kella kahe aeg hakkas mu kõrv nii hullult valutama, et ma ei saanud elust midagi aru, läksin hommikul ikka kooli. Eilse õhtu jooksul olin isegi koduse töö ära teinud. Vene keeles õpetaja aga vihastas ning rääkis, kuidas nad arutasid, et inimene puudub nii palju aga siis ikka saab minna konverentsile, kuid kooli ei jõua. Ta lisas veel sinna asju, kuid ma lihtsalt ei viitsinud enam kuulata ning sulgesin korraks oma mõtte ja lasin kõik kõrvust mööda. Tunni lõpuni oli jäänud vähe minuteid, kui mu kõrv ootamatult valutama hakkas, masendus tuli peale ning pisarad voolasid tahtmatult koos ripsmeduššiga põske mööda alla. Mitte, et mind oleks huvitanud, mida Peerna ütles aga ... mida kuradit? Õpetajad isegi ei tea põhjust, miks ma olen puudunud nii palju. Nad lihtsalt on õelad ja vastikud. Kui inimesel puudub motivatsioon, tahtmine, siis sinna ei saa midagi teha. Tule ja küsi minu enda käest, miks ma pole koolis käinud, mitte ära klatši õpetajatetoas tühja. Äkki mu suri mu vanaisa ära või tõsteti kodunt välja? Äkki tegid mu vanemad autoavarii või koer jäi veoki alla? Inimesed peaksid rohkem hoolima, vähem eelarvamusi tegema. Muud ei oskagi öelda. Vahelduva eduga ei oska enam midagi teha. Hakkan raamatuid lugema, toon majast õmblusmasina ära ning korjan kokku kõik asjad, mida ei kasuta ja viin inimestele, kes neid vajavad. Lumi tuli maha... Jõulud pole enam kaugel ja head peab tegema !