Kus küll kujunes välja pühapäevane pannkoogi hommik? Kes oli see inimene, kes ütles, et perekondlik traditsioon näeb ette teha igal pühapäeva hommikul pannkooke? Meie loomulik instinkt liigub sinna poole. Juba teist nädalat järjest leian end pühapäeva hommikul pannkookide keskelt. Mitte ainult... juba blogi alustamisest peale olen end alati pühapäeviti ette võtnud ning ühe korraliku postituse kirjutanud.

Eile... üleile...üleüleeile... uuh! Üks päev mässasin isaga ringi. Sõitsime igalepoole. Käisin arhitektuuribüroos. Sain teada, et kuu pärast avaneb mul ideaalne võimalus seal kätt harjutada. Seoses koolist ära tulemisega peab ju vabaaega millegagi sisustama. Igatahes... nad planeerivad ehitada tabasallu üht suurt kompleksi - hesburgerit, jazz autopesulat, r-kioski ning imearmsat kohvikut, millest tabasalu juba pikemat aega puudust tunneb. Kohviku nimi on isegi välja mõeldud - Sandras' coffee shop. Normaalne, eks. Mitte, et see oleks hirmus kokkusattumus sellega, et mu õe nimi on Sandra ning nii muuseas on tal fantastiline loomulik anne magustoitude peale. Sealne interjöör meenutaks midagi Pariisi või vanalinna kohviku laadset. Pisike, hubane, palju diivaneid ja laudu. See selleks! Loodetavasti tuleb sellest edukas projekt ning lisaks sellele tabasalu ju lihtsalt karjub hesburgeri järele. Onju?

Rohkem mul tarka kirjutada pole. Viimasel ajal ei ole eriti midagi tarka ning fenomenaalset teinud. Loodetavasti varsti teen. Järgmine nädal on koosolekud koosolekute otsa. Lisaks pean sinna vahele ära mahutama kolm trenni, paar poes käiku seoses misside kroonidega, õe sünnipäeva, missivalimised ning laupäeval satun arvatavasti klubisse 360 kraadi, sest seal on kolme tüdruku kompleks-sünnipäev olgugi, et ma ei tea nendest ühtegi. Pole viga! Soovige mulle edu järgmiseks nädalaks. Luban, et ei unusta süüa ning annan endast sada protsenti.