Täiesti pekkis! Vaatasin vanu pilte ja teate, mis tulemus oli? MASENDUS! Tunnen teist puudust... kõigist... juba! Tunnen puudust üheksandast klassist. Tunnen puudust Sullakatkost. Tunnen puudust eesti keele õpetajast ning tunnen puudust vanast söökla istumiskohast. Kõik oli nii hea. See aasta... see aasta rikuti kõik ära. Kõik läksid laiali ning uued tulid peale. Jama värk! Ma juba praegu tunnen puudust sellest, kuidas minu sünnipäeval te uksest sisse sajasite ning ühel hetkel terve klass laulma hakkas. Tunnen puudust Mari kiusamisest. Tunnen puudust sellest, kui Daisy ja Mari toorejõuga vahetunnis keset koridori mu seeliku üles tõmbasid ning püksid alla vajutasid. Tunnen puudust Hanno kalkulaatorist ning kahvlikujulistest Kanye prillidest. Tunnen puudust Leo Kaupost, talleggi kinkekaardist. Tunnen puudust ühiskonnaõpetusest ning tunnen puudust sellest, kuidas tunnis magama jäädes kirjutati su käe peale emo. Uuh! Tunnen puudust. Miks ei saa aega tagasi keerata? Läheksin päris tõsiselt üheksandasse tagasi, kui kõik oleks sama ilus ja kuradima vägev!