Nädalavahetusel püüan alati ühe päeva koduseks muuta. Ajakava sisaldab pidžaamades ringi tõmblemist, teki all tundide surnuks löömist, palju kommide söömist ja filmide vaatamist... Igatahes vedasin laupäeval arvuti voodi juurde, lohistasin kõik vajaliku käe ulatusse ja hakkasin elu nautima natukene teist moodi kui tavaliselt. Üks film oli no... no nii kurb, et oeh. Nutsin vast terve aasta pisarate hulga endast välja. A little bit of heaven oli just kinodes ka aga magasin selle hetke maha, kui see veel seal jooksis. Film on ehe näide, millega tekib tunne, et elu võikski olla nagu filmis. Vaadake!

Neljapäeval käisin vanematega Johnny Englishit ka vaatamas... seda julgen küll soovitada! Naerda sai kõvasti. Ja hetkel on mul koolis käimisega raskusi. Arvatavasti on tegu sellega, et hommikud on taas pimedad, lisaks on ju kõigil teistel vaheaeg. Minul on puhkuseni aega veel kaks kuud. Hurraa! Nüüd aga jään nädalavahetust ootama, sest siis saab magada!