SAAGE TUTTAVAKS - Tallinna Tööstushariduskeskuse 201RS esmaspäevad ja teisipäevad:

On täiesti võimalik, et mitte kellegi teise jaoks pole antud postitus humoorikas aga minul on igatahes jälle see loll irve näol ning mõttest lendavad läbi need ääretud debiilsed naljad, mille peale kõik teised klassis päid raputavad ja silmi pööritavad. Siinkohal tahaksin vabandada teie ees, kes te pole meie naljade üle kaasa mõistnud naerda, sest mina tean, kui tobe on kuulata seitse tundi päevas südamest suurt naeru ja tobedat huumorit, kui selle üle naermine tundub viimane asi, mida teha.

Mida me siis korda saadame? Point on tegelikult selles, et tiksuvad tähtsad tähtajad ja triiksärk tuleb ruttu-ruttu valmis õmmelda. Kõik kulgeb plaanipäraselt seni, kuni pärast rasket pusimist avastad, et KÕIK selle detaili juures on valesti ning vajab uuesti tegemist - ja see ongi see koht, kust hakkab vaikselt töö tegemine viltu kiskuma: laiskus, üleväsimus, motivatsioonipuudus, õpetaja eest laua alla peitu pugemine jms. 

Õmbleme salaja kinni üksteise mantlivarrukaid ning tikime teineteisele sümboolseid nõelapatju ja arendame juuksuritööd, lõikame ajakirjast välja vanu sõpru ja liimime neid joonlaudade külge; elame söögivahetunni nimel ja suudame paigutada sõnu lausetesse nii, et nendes puudub täielik loogika.

Siit näiteks üks ehe dialoog, mille üle hiljem mõtiskledes ei suuda irvet näolt pühkida:

Joanna: Mariliis! Vaata, mis ma leidsin!!!

Mariliis: OHH! Kust said?

Joanna: Prügikastist.

Sealjuures laused - SO, what you must know is that...; imeilusad 1-minutlise töötulemusena valminud mobiilikotikesed; segane simsi jama ja saucepan.

Postituse pühendan eelkõige Mariliisile, kes suudab muuta lihtlabase kapsa viieminutiliseks naeru- ja jututeemaks.