Vahel tekib säärane tuhin kirja panna, mis peas toimub. Aitab mul aru saada, kus olen ja millega silmitsi seisan - klišee missugune! On ju nii, et meie kõrval olevad inimesed mõjutavad meid enim. Olen sellest juba ammu aru saanud ja arvatavasti isegi kirjutanud. Esmalt on kindel see, et mina olen, kes ma olen. Punkt. Jah. Nõme lugu küll! Ei tea küll ise päris hästi, kui hull olla võin ja mitte tihti ei tunnista endale, veel enam teisele, et olen eksinud. Oi, kui harva midagi taolist juhtub aga vot, kui juhtub, siis on selline tunne nagu oleksin kellegi maha lasknud. Konkreetselt pea ostast saaginud. Miks ma käitun inimesega halvasti? Ei, ma pole sugugi mitte paha inimene. Ausalt. Ennast võin kiita sellega, et püüan näha ka kõige halvemas olukorras midagi seotud päikese, suhkruvati ja vahukommidega. Seega, kui halvasti käitun on see ju tingitud millestki. Millest? Väsimus? Ei. Igavus? Tüdimus? Ei. Nii palju ma siiski valitsen ennast ega lase enesetundel teiste meeli mõjutada. Jah. Kui siin pikalt seda analüüsida, siis lõppude lõpuks on kindel see, et igal asjal on kaks poolt või nagu teadjad räägivad midagi mündist ja selle kahest poolest. Jätkem siis meelde ja raiugem pealuude sisse, et mees(või naine!) võib tuua teavast alla kuu koos sodiaagimärkidega aga nii kurb, kui see ka pole on kogu sellel imelool alati teine pool. Ahahh, just nii! Uudis missugune!


Nüüd aga jookseme kõik kinno vaatama super-truper filmi nimega 'Koduabiline', sest oi, kui hea asjaga on tegemist. Oioi!