Oi! Eelneva postituse kohta veel nii palju, et kellele ei meeldiks endast rääkida või lugeda? Vahva! Tean, et minu vaimustused kestavad vähest aega aga antud hetkel on see taaskord esile kerkinud. Käisin Pöffil. Tom Fordist (... ja Yohji Yamamotost) tehtud ning nüüd nähtud dokumentaal oli täis niivõrd inspireerivaid ja äärmiselt tõeseid tsitaate, et peas pani mõtlema, miks küll paberit ja pliiatsit kaasa ei võtnud. Ta rääkis elust nii lihtsalt ja tabavalt. Pani imestama. Tom Ford on ... kahe jalaga maapeal aga samas oi, kui eduteeritud/tavaline/tark! mees. Soovitan soojalt!


“I could absolutely die tomorrow—I would not care,” Ford says. “I feel like I’ve lived, I feel like I’ve had a great life. There are lots of things I’d like to do, I don’t want to die, but I’m comfortable enough with having lived and having experiences that death does not freak me out at all.”


... mis oleks viga nii öelda, kui elus on tänaseks kõik saavutatud. 

Lisaks vägagi inspireerivale Tom Fordile ja vähem inspireerivale Yohjile, käisin eile Annuga veetmas äärmiselt romantilist õhtut linnas. Sõime mmmmmmmmmmuahis aga hiljem... oeh... nii palju kooke Viru tänava Gourmet'is. Istusime seal kergelt kaks tundi, kui mitte rohkem. Hea oli olla. Kuhugi polnud kiiret. Annust mul pilte ei ole aga see-eest oli radiaator tähtsal kohal.

Ja arvuti on endiselt segane. Kurvaks teeb. Mina naasen nüüd tagasi oma vaimustuse lainele ja ehk näeb kunagi. Olge tublid!