Kui ma saaksin, siis teeksin kõik endast oleneva, et ... mida? Periood sai läbi ning hinded pandi välja. Säärane seis oli mul viimati seitsmendas klassis, kui Kerstiga noorust avastasime ja õppimise kõige-kõige taha jätsime. Puhas laiskus. Õnneks tulevad kõik ülejäänud perioodid ilma kolmedeta, sest selle lubaduse ma endale tegin ja kui varem olen hakkama saanud, mis siis nüüd viga peaks olema?


Reedel õnnestus mul enda kaugel elavat õde näha. Põrkasime kokku Mozzas, kust hiljem kinno läksin. Vaatasime Üht Päeva Anne Hathaway ja Jim Sturgessiga peaosades. Mina ei tea. Oli nagu aga samas ei olnud ka. Tegelikult oli hästi tehtud film. Pigem jäi sisu kuidagi... ah jah. Mis seal ikka?!

Pühapäevad, nagu ikka, on mul ühed suured omaette olemise päevad. Nii ma siin passin ja teen plaane tulevikuks. Elisabethile tahaks Soome nädalavahetuseks külla minna ja siis veel see aastavahetus. Teisipäevaks on mul aeg kinni pandud kohas, kus pannakse kunstripsmeid. Ma ei tea ikka veel kas ma tegin õige otsuse pikendused panna aga eks näis. Kardan jubedalt, et hiljem, kui ära kunstjamad võtan, ei jää minu ripsmedest midagi alles. Ja muidugi kõiki neid loomulikkuse ja kunstlikkuse jutte ei tahaks ka kuulda. Samas saan end lohutada sellega, et Sandral ja Elisabethil on need ning nüüd paneb veel Mariliis ka. Eks me siis hiljem kõik koos oleme ripsmetud ja ehk loome kommuunigi. 


Ja järgmine kuu hakkabki jõuludekinkide ostmise aeg. Oh, seda rõõmu! Peaks end tööle sokutama kuhugi. Oi, kui tore oleks jälle palka saada. Nonii tunnen puudust nendest aegadest. Niuniuniu.