November on üks suur isale kuuluv kuu. Esmalt isadepäev ja nüüd, eile, sai ta meil vanemaks ka. Täna tööl mõtlesin ikka päris mitu tundi sellest, kuidas kunagi temast raamatu kirjutan. Idee ja püänt on rohkem kui olemas. Nüüd pean endas leidma selle ...mmm... tahtejõu! Igatahes käisime isadepäeva kingitust vaatamas Draamateatris reedel, kus mängisid nii mitmed super eestlastest näitlejad, et ikka veel ei usu, kuidas nad kõik korraga lavale saadi. Etendus oli nii ja naa aga A.Tšehhovi kirsiaia põhimõte on lõpuks ikkagi liigutav. Ja olgem ausad - Jan Uuspõllul oli küll kõige väiksem roll aga publik nautis seda enim. Eile sattusin kuidagi täiesti kogemata Sandra, Elisabethi ja isaga aastavahetusprogrammi võtetele Teatrisse. Peeter Oja vs kivipallur Jürka ja Bläkk rock it! Enam koomilisemaks olukord minna ei saanud. Üks hetk pidime teineteisele head uut aastat soovima, šampust lürpima, tantsima nagu oleks terve öö veel ees, hoolimata faktist, et kell on 15.00 29. november ja teisipäev.


Tööga jõudsin lõpusirgele. Nüüd lukustan end ausalt ka tolle maja suhtes igaveseks! Saan korralikult tagasi koolilainele.

... Ja Sanna loomulikult ei saanud midagi aru.

Meie jaoks ongi nüüd aasta 2012!

 Kuulsin, et keegi ütles, kuidas trumm läks ja seejärel pulgadki. Minu ja Vertigo Gourmeti suhe on just selline! Ma ei saa enam seal mitte käia... abua! Istusime eile Sannaga ikka päääris pikalt. Isa ostis veel kojugi kooke kaasa. Õnneks mina nende söömisel kaasa ei löönud aga jubeee head on nad ikka!

 Ja Sanna tegi isale trühvleid ka. Ega jah... meie perekond ei õhka just tervislikust toitumisest - koogid siin, koogid seal. Ulalalalala!

Teisipäeval täitsin päevikut ja ruttasin natuke ette. Lõpuks, tänu Mariliisi abile siiski selgus, et esialgsest segadusest tingitud kahe nädala asemel on ainult kolm nädalat jäänud vaheajani!!!