Mina, kui täiesti tavaline 20-aastane neiu, töötan toitlustusettevõttes ettekandjana. Õige mainekas ja päris vahva koht teine. Meil käib päevas 120, suvel 160, klienti, ja siis on tegu korda läinud päevaga. Vaiksematel hetkedel 60 inimest, need on tavaliselt talvised lõunad. Palju püsikliente ning palju tunnustatud ning jõukaid ärimehi-naisi oma perekondadega. Nad on meeldivad, ilusad, puhtad. Ei oska midagi halba öelda. Neilt on, mida õppida.
Samas pole halba ilma heata ning saabast ilma sukata.
Leidub ka mitte nii meeldivad inimesi. Kahjuks.
Jalutab sisse nägus, ülikonda riietatud, potensiaalne klient.
Mina: "Tere!"
Klient: "…"
Vaatab mulle otsa, silma sisse aga tervitused jäävad tulemata. Ma ei oska menüüsid lauda viia, sest ei tea, kas valida inglise-, eesti- või venekeelne. Noormees pole teinud mitte üht piiksu. Mina omaltpoolt pean monoloogiks kujunenud dialoogi. Vatran endaette. Päris vahva on.
Kuni tellimuse tegemiseni suplen suures teadmatuses.
Klient: "Too mule gaasita vesi".
"Oi! Eesti keel!" mõtlen mina.
Ja ma isegi ei ihka enam viisakuste järele. Ainus oluline asi on, et ma riielda ei saaks. Jumal teab, mille eest… :(
Tänaseks tean, et sellel samal kliendil polnud üksik kehv päev. Nüüd käib ta meil tihti. Tal ei saa ju olla iga jummmala päev halb tuju. Või saab?
Ärge saage minust valesti aru. Ma pole suurem asi tänitaja ja kui isegi "palun" või "aitäh" ütlemata jääb, ei solvu või ei lähe sellest kellelegi klatšima. Tegelikult ma ei räägigi nendest asjadest. Antud eetikaveeb viis lihtsalt minu mõtted sellele. Tegu on suurema pildiga. Tegu on suhtumisega. Mina leian, et elementaarne viisakus määrab ära selle, kes sa oled. Ei? See, kui sinu nimi on kirjutatud Eesti rikaste esikümnesse, ei anna sulle ju õigust minu ilusat päeva ära rikkuda. Klišee, missugune!
Ma ei näri praegu pisiasjade kallal. Juhtub olema samasuguseid kliente, kelle käe- ning suukäik on sarnane minu näitega. Sinna lisandub aga jada kombeid nagu näiteks:
* mul ei lasta lauseid lõpetada
* makstakse ainult esimese veinipudeli korgitasu. Teine ning kolmas vein tuleb ilma selleta (kliendi enda kehtestatud reegel).
* eeldatakse, et mina, kui klienditeenindaja, peaksin mäletama erisoove (meil on tööl 9-10 ettekandjat) ja kui ei mäleta, saadakse kurjaks :(
* seltskond tellib 10 pearooga, millest üks saadetakse soolasuse tõttu kööki tagasi. Teised taldrikud jõuavad nõudepessu puhtaks lakutuna (ma ei liialda!). Peale söömingut tullakse leti juurde ning kõlab seesugune lause: "Toit oli s*tt ja me ei maksa mitte ühegi asja eest!" Arve on kusagil viiesaja euro ringis...
… Õmm… Okei.
Siin tuleb mängu eetika ja moraal.
Kombed ja tavad.
Kas ja mis on õige?
"A person who is nice to you, but rude to the waiter, is not a nice person." - Dave Barry jagas matsu.
Tähelepanu: Mulle meeldib minu töö ning 90% klientidest on äärmiselt meeldivad ja armsad inimesed :)
Kuna olen aastaid töötanud samuti klienditeenindajana, sh ka toitlustuses, kuid enam mitte, siis pole Sinu mure mulle võõras.
ReplyDeleteEsimesena tekitas huvi, kus kohas Sa töötad? :)
Kas Teil on ettevõte poolt kehtestanud sellise asi nagu korgitasu?
Muideks - erisoovide meelde jätmine on väga, väga lihtne viis hea jootraha teenimiseks ;) Seetõttu teen mina veel eriti heameelega mälutrenni ja jätan erisoove ja tellimusi meelde ja öö jooksul tuleb meil töö juurest läbi mitmeid, mitmeid sadasid inimesi, kellest väga suur osa on saanudki püsiklientideks osalt juba seetõttu, et inimestele meeldib näha-kuulda, kui neid mäletatakse ;)
Issanda loomaaed on aga vaatamata sellele suur ja lai - hoia pea püsti ! Ka mitte just kõige toredamad inimesed on võimalik üsnagi meeldivaks ajapikku muuta - mõnega läheb lihtsalt rohkem aega ja vaeva vaja näha :) (PS! mulle meeldib selliseid klienditeenindusalaseid lugusid lugeda - peaaegu alati saab nalja või tekitab mingisuguseid vastakaid arvamusi. Klientidest kirjutades tuleks aga seejuures natukene ettevaatlikuks jääda .. on hästi palju abivalmeid inimesi, kes meedia tähelepanu juhivad sellistele kirjatöödele kui just klienditeenindaja poolse eetika rikkumisele ;)
Vot ettevaatlikuks ma jäin ning nimesid ei hakanud siin nimetama :) seda enam, et ma ei rääkinud konkreetselt ühest kliendist ;)
DeleteMeie restoranis on ka suur veinipood. Seepärast ongi veinidel kaks erinevat hinda - kohapeal tarbimisel kallim, kaasa ostes odavam.
Mul on olemas teatud kliendid, kelle erisoovid mul ka meeles on. Meil käib üks soomlane. Ta astub sisse ja ütleb: "Same!"
Siis jään mõttesse, et mmm… kas täna tahab ta coca lighti, värsket mahla või gaasita vett…:D ? Sest neid ta tellib vaheldumisi. Kindel on aga see, et sööb ta gluteenivaba pastat ning tomatisalatit.
Mees ise on muidu väga lahe. Maksab 30 eurose arve viiekümnesega ning raha tagasi ei taha :D
Ettekandja töö on praegu mulle ideaalne ja meie restoran on väga cool!
Oi, vot see oli alles mõnus lugemine, nii palju äratundmisrõõmu!
ReplyDeleteEks meie restorani ole jah imekombel sattunud selliseid värvikaid tegelasi. Ja vahel tõesti vajub suu lahti nende soovide ja nõudmiste peale, tekib lausa küsimus, et kaugele lastakse nii minna. Samas on see kõik nii põnev ja mõnikord isegi lõbus ka. Vahest on selline tunne, et me teame inimest paremini, kui ta oma naine, sõber või ema.
Tuleb mees, soovib külakostiks veini kaasa osta, aga ei tea millist valida. Jutu käigus selgub, et minnakse persoon X'le külla. Vot kui tore, viimastel kordadel on ta just Seda veini siin joonud. Ja probleem saigi lahendatud!
Mind ennast alati huvitab see, et kas minust ka nii palju teatakse või letitaga räägitakse :D ettekandjatel päris lahe töö tegelikult ! :)))
Deletejah, matslus on levinud. sestap ma ju meie kursusel ka propageerin teretamist. Kust ma sind ettekandjana leian? tahaks kohe kaeda, kus üks mu lemmikblogijatest end jalakesi vaevab :)
ReplyDeleteMind leiab nädalavahetusteti Tabasalu mäe all olevast restoranist. Päris hea teine ;)
DeleteMu vanem õde on olnud mitu-mitu suve klienditeenindaja ühes populaarseimas kohvikus Pärnus ja temagi on minuga jaganud sellised muljed, et mul tekib tõsine kahtlus, kas need kliendid, kellest ta räägib, on kogu maailma peale nii vihased, sest neil läks midagi kehvasti ja leiavad, et nüüd see üks ettekandja, kes suhtub temasse igati viisakalt ja soojalt, peab teravate kommentaaride ja kibeda kohtlemise osaks saama. Küll on alles nõme! Inimestel puudub elementaarne viisakus, aga eelkõige puudub neil mõistmine- ei saa end teiste peal välja elada ning ei suudeta oma emotsioone kontrollida (või siis on arusaam, et tal on igasugune õigus neid kõige hullemaid kõigiga "jagada").
ReplyDeleteMa sellepärast (olen ise muidugi ka veidi temperamentne...) ise ei tahagi kunagi ettekandja olla- lihtsalt asjatu pinge, kas keegi rahulolematu su peale käratab jne... Töötan hoopis teatris, aga nagu ikka näen kultuuripesas võrdväärselt viisakaid ning mõistlikke inimesi kui ka kibestunud külastajaid... Vähemalt peavad nad oma viha pimedas saalis üksi välja elama haha :D