Võtan silmade ette paar märksõna:
Propaganda.
Meedia kui konstruktor.
Ajakirjandus kui neljas võim.
Manipulatsioon.
Esmalt ei tea, mida arvata.
Läheb natuke aega, kui hakkan mõistma. Minu mõttetöö paneb käima irooniline komöödia "Wag the Dog", mis võis tunduda uskumatuna aga lähemal uurimisel tuleb välja, et asi on täitsa tõsine.
Film räägib, kuidas USA president on sattunud 15 päeva enne valimisi tulemusi rängalt mõjutavasse skandaali. Asja asub kinni matma omaala spetsialist (Robert De Niro), kes võtab appi Hollywoodi tipp-produtsendi (Dustin Hoffman). Koos lavastatakse täiesti lambine situatsioon, kus USA on sattunud sõja lävele Albaaniaga. Siinkohal olgu mainitud, et Albaania ise ei tea asjast tuhkagi. Tegu on täiskupatusega. Monteeritakse kokku näideldud stseenid, kus president annab seljast ära enda pintsaku, andes selle albaanialasele külma kaitseks jne. Seda kõike selle nimel, et meediast kaoks vana skandaal, president jääks meelde kangelasena ning inimesed alateadvuses muudaksid arvamust. Kõik toimib. Filmi lõppedes võidab president valimised.
Kõlab totralt. Kuidas saab valitsus meedia abil rahva mõttemaailmaga niiviisi mängida? Ja võib-olla see polegi nii uskumatu, kui see, et meie asjaga kaasa lähme.
Toon näite 1945. aastast.
USA mereväelased püstitavad Suribachi mäetippu teise maailmasõja ajal Ameerika Ühendriikide lippu. Iwo Jima sõda on lõppenud. Patriootlik. Isamaaline. Vapper. Foto ilmudes tunneb rahvas oma maa üle uhkust.
Mis aga edasi hakkab juhtuma?
Inimesed usuvad, et pilt lavastati. Fotograaf kui ka pildil olnud mehed räägivad fotost segast juttu. Üritatakse olukorda usutavana hoida. Valed mätsitakse kinni.
Teine näide on pärit 1972. aastast.
Fotole on jäänud Vietnami poolne pommitamine. Lapsed jooksevad nuttes tossu eest. Ühel poisil pole silma. Kõigele lisaks on teine noormees paljas. Äärmiselt haavatav. Paneb kaasa elama. Tekib kaastunne. Tahaks aidata. Tekib austus nende vastu, kes aitada saavad.
Tundub realistlik. Ja võib-olla ongi. Mõned aga teavad rääkida, et tegu on lavastatud fotoga Paratamatult kuulub minu arvamus nüüd viimastega ühte. Antud film muutis mind skeptiliseks. Ja õigustatult!
2013 aprill.
Bostoni pommitamine.
Lõppes kolme inimese surmaga. Oleks võinud hullemini minna. Meile, kui Facebooki inimestele, on sündmusest ehk eredamalt meelde jäänud nõrganärvilistele mitte just kõige meelepärasem pilt. Mina pole ikka suutnud seda fotot põhjalikult vaadata ning vabandan juba ette, kui kellelgi paha hakkab.
Oi, milline boleemika nende fotode ümber käis. Sadade inimeste blogid täitusid analüüsivate postitustega, tõestamaks, et antud foto on lavastatud.
Ratastoolis olev mees peaks ammu verest tühjaks jooksnud olema või siis meelemärkusetuna kusagil lamama.
Tuuakse näiteid tõesti sündinud lugude põhjal, kus hai mehel jala ära hammustas ning selleks ajaks, kui ta randa toimetati, oli viimane surnud. Ja nii edasi.
(SIIT saab lugeda üht seletust).
Filmi jälgisin pealtvaatajana, teades telgitaguseid. Need inimesed, kes ei teadnud, mis tegelikult toimus, ei oskakski kunagi seletada sadasid vanasid tosse rippumas puudel või nööridel (selle lause mõistmiseks peaksid olema filmi vaadanud). Sama lugu on praegu. Mina ei oska seletada, miks midagi sellist peaks lavastatuks saama aga võib-olla mõjutas see alateadvuses meid tegema midagi, mis suunas meie elamise heaolu parematele teedele.
Kes teab?
Mina ei tea.
Tasakaalustamaks kõike seda verist ja rasket, vaatame parem kiizut konnana ja kuulame Orelipoissi ning viime end paariks minutiks naiivsusemaale :)
No comments:
Post a Comment