Lugu on selline, et olen endale täiesti kogemata kogunud kokku ligikaudu miljon kohustust. Olles tubli tütarlaps, õpin tarkusi koolis, teenin tööl raha ja voolin keha jõusaalis ning toonin nahka solaariumis aga sellest ei piisanud. Saatsin Pöffi kirja, et tahan vabatahtlikuks tulla ja lasin end TudengTV'ga ühendada. Nüüd üritan pead veepeal hoida, et mitte maha surra. Tunnen, et teen kõike poolikult ja samal ajal, kui mingi tegevuse jõupuudusest üle lasen, ei lase kohusetunne mul end vabalt tunda. Ma ei saa isegi rahulikult magada. Natuke kõrini on saanud.

Portreefoto loengu raames tegin Ann-Christiinist linnapildis seeria. Pole veel ära otsustanud, kas paremini mõjub värviline või must-valge variant. Viimane tekitab rohkem etema tunde. Mul oli üle saja aasta peaaegu, et vaba nädalavahetus. Vääris tähistamist… aga tähistamiseks ei läinud. Lesisin pigem kodus, voodis ja sõin präänikuid.

Tegelikult ma tean, et saan hakkama. Alati olen saanud. Aga sellegipoolest tahaks olla nimekirjas nr. 1, mitte see keskpärane. Kuidas siis jääb?

Tuleval nädalal toon teieni Sandra tegemised ja toimetused, sest juba kolmapäeval teeme suure raamatu esitluse ja võimalik, et isegi peo. "Kirss Tordil" on kirss tordil!