Meie uurimisgrupp oli kolmeliikmeline ning sinna kuulusid Deivi Kivi, MINA ja Kristiina Ojamets. Põnevat ülesannet suundusime täitma esmaspäeval (25.11) ning seda seetõttu, et oleme erinevatest linnadest pärit ja soovituslikul vaatluse toimumise ajal (21.11-24.11) viibisime erinevates paikades. Tulemust see ju siiski kuidagi ei pärsi! Vaatlus leidis aset alates 14.30 kuni 15.45 ehk veidi üle tunni. Valisime teadlikult kohaks Kristiine keskuse ning sealse Prisma, sest Prisma on teatavasti väga laia kaubavalikuga supermarket ning kaubanduskeskuses on lisaks sellele ka atraktiivseid rõivakauplusi, ja no kellele ei meeldiks PRISMA??? Kuna, mis siin salata, antud ettevõtmine oli meie jaoks vähemalt sama naljakas kui ka huvitav, kirjutame vaatluspäeviku humoorikas võtmes. Oma katsealused püüdsime (mõistagi neile teadmata) kinni Prisma ostukorvide ja –kärude keskelt ning nendeks osutus noor neljaliikmeline pere: ema ja isa, kes tundusid üsna nooremapoolsed vanuses 25-35 ning nende kaks last- algkooliealine tüdruk ning väike beebi (läbiva sinise teema tõttu järeldame, et tegu oli poisslapsega ). Meie vaatevälja ei sattunud küll kahjuks (või õnneks?!) ühtegi kirglikku itaalia perekonda, kuid puhtalt vaatamise järgi võib öelda, et perekond oli õnnelik ning vastsündinud beebipoiss oli hästi vastu võetud. Antud neljaliikmeline pere näis end peremarketis hästi tundvat. Samal ajal, kui naine mehele papusid valis, istus mehehakatis lõbusalt (pargi)pingil ja hullas titabeebiga. Meile avanes piltilus (nagu kataloogist) vaatepilt rõõmsast perest, kes võttis poes käimist lausa meelelahutuslikus võtmes. Pereisa polnud ainuke õnnelik, kes jalavarje vajas - samuti shopati lastejalanõudes. Vaadati eelkõige mugavaid ja PRAKTILISI talvejalanõusid. Pole ju ime, sest eile tuli lumi maha! Vahepeal jõudsid ema ja peretütar jageleda saapasuuruse jms üle, sest lapsed sellises vanuses teatavasti paistavad kõike kõige paremini teadvat (vähemalt paremini kui ema). Ema sõna jäi ikkagi peale ning mitte ainult selles situatsioonis- emal paistis olevat üldse „shopingu-liidri“ roll selles poeskäigus. Jalanõude vahekäigust suunduti edasi täiesti vajadusepõhisele kõrvalpõikele pissipottide juurde! Pärast pissipoti rallit, mida ilmestasid vanemate valjuhäälsed erimeelsused, jaurasid lapsed mänguasjade kallal, millele ka vanemad pilgu peale viskasid, sest teada-tuntud jõuluvanal on vaja kingikotti täita. Nn hooajaliste ostude hulka võib lugeda ka uhket kotitäit mandariine ning klementiine, mis jõulude aegu ikka hästi kaubaks lähevad. Edaspidi osteti igapäevaseid vajalikke kaupe ja toiduaineid ning uudistamine asendus teadliku tarbimiskäitumisega- ema pani porgandid korvi, isa lahtiselt müüdavaid mullaseid kartuleid ning tüdruk tiirutas meelsasti jäätiselettide vahel. Kuigi silmati sooduspakkumisi, ei saaks öelda, et nende järgi pere tarbimisharjumusi oleks muudetud. Lõpetuseks võiks öelda, et kuigi naine dirigeeris tervet poeskäiku siis üllatus-üllatus – kassas maksis ikkagi pereisa. Mis teeb siis perepeast selle, kes ta on? Kas rahakotivõim või ostude jt asjade üle otsustamine? Kuna meie vaadeldav pere veetis Prismas VÄGA kaua mõnusasti aega, lasime neil meie valvsate pilkude alt pärast asjade kilekotti sokutamist, rahus minna. Oleks küll võinud kodust riidest poekoti kaasa võtta …
Ma peaksin veel mainima seda, et täitsa kahtlane oli seista kolmekesi ühes osakonnas antud perekonnaga, sest kedagi teist ümberringi polnud. Tundus äärmiselt veider see jälgimine ning teesklemine teemal "Oi, milline müts Deivile sobib?", kuigi tegelikult huvitas meid rohkem naise ja mehe dialoog teemal "Kas need saapad teevad mu jalad suuremaks?". Väga, väga veider aga väga, väga uus kogemus. Teinekordki.
Kui igav hakkab…
Või…
Sõpru pole…
:D aga see müts sobis Deivile !! Jeeeee, tagantjärele mõeldes oli ikka kummaline kogemus küll.
ReplyDelete