... või noh, tegelikult üleeile Pariisis.
Kui Sandra nägi minu paarinädalataguseid fotosid Pariisist, ei jätnud ta jonni, kuni olin nõus sinna tagasi minema. Kohutav, eksole. Kes viitsiks Pariisi minna? Minu esialgne plaan külastada Amsterdami lükkus edasi teadmata kaugusesse...
Võtsime oma kaks kompsu, istusime bussile ja sõitsimegi lemmarlinna.
(Pariisi minejatele soovitan St Cristopher's Inn Canal Paris hostelit. Olen seal kaks korda käinud ja võin öelda, et antud ööbimiskoha hinna ning kvaliteedi suhe on küllaltki talutav. Kahe öö eest küsivad nad orienteeruvalt 45 eurot. Ümbruskond on üllatavalt kena, hommikusöök üllatavalt toitev ning toad üllatavalt puhtad. Metroopeatus (Crimé) asub hostelist ca viie minuti kaugusel ja sõit kesk-kesklinna võtab aega ca 15 minutit).
Aga rääkides turismindusest...
Võtsin ennast kätte ja käisin ning vaatasin preili Mona üle (1h turvakontrolli järjekorras ja 15 minutit piletijärjekorras, TOTALLY WORTH IT). Samuti sattusin esimest korda Notre Dame kirikusse. Vahepeal jalutasime La Fayette's ning unistasime ajast, mil meie pangakonto lubab seesugust luksust.
Aegajalt sõime meeletutes kogustes kooke ja küpsetisi. Avastasime magusamaastikul uus tegijaid nagu näiteks Pierre Hermé, Antoine Rumpelmayer'i asutatud Angelina ning Cristophe Adamas'i ekleeride maailma. Nende klass on lihtsalt kirjeldamatu. Ladurées kirvehinnaga kooke süües (kohapeal tarbides lisandub kõigele 5€) jõudsime järeldusele, kui kommertslik on Ladurée kõikide nende teiste tegijate kõrval. Kohvikus istudes tundsin end justkui turismi- ja turunduskonveieril, mitte midagi personaalset või hingega tehtut.
Elad ja õpid, igapäevaselt!
Pean mainima, et kahe päeva möödudes ei tahtnud enam mitte ühtegi magusat asja näha.
Aga mis seal ikka... Pariisis lihtsalt kipub naeratus näole tulema.
Ladurée imelises tualettruumis.
Armastusega,
Joanna
No comments:
Post a Comment