Kirjutan millestki, mida lugedes ema minu üle uhkust ei tunne. Küll aga võin kindel olla, et aasta pärast, kui satun ise lehitsema oma blogi, tuleb mul seda postitust nähes lai irve näole ja kerge nostalgia südamesse.
Mäletate seda vägevat filmi, mis paar aastat tagasi kõikide noorte lemmikuks osutus. X-Project või midagi seesugust. Mingi fenomen selles peitus ja peagi nimetati kõik pealinna peod filmi järgi X-projektideks. Samas mõistan asja täielikult. Kellele ei meeldiks pidutseda basseinide, ülimalt kvaliteetse helisüsteemi, kõige seksikamate naiste ning lõputu alkoholi saatel? Midagi seesugust ma möödunud nädalavahetusel kogesin...
... lahutame üritusest basseini, ilutulestiku, püromaania, talutavad ilmastikutingimused ning sarnastes kogustes pringid tagumikud. See-eest liidame all-inclusive lõputu alkoholi, grupi itaallasi ning hispaanlasi, Twitchi DJ, beerpongi ja "FLIP THE CUP" mängud. Tulemuseks saame mitte just kõige tagasihoidlikuma ESN peo Belgia maamajas kaugel linnatuledest, arvestavast 3G'st, tsivilisatsioonist, ning Joanna, kes joob õlut.
Ma ei hakka siin midagi suhkruga katma ja fakte välja jätma.
Nimelt korraldas ESN meile, erasmuslastele, vahva nädalavahetuse Ardennes. Neil on seal täitsa oma maja, mis mahutab narivooditele kuuskümmend inimest. Tegelikult müüdi seda üritust kui "kaunis matkamise reisuke maakohas"... olgem ausad... me matkasime kolme päeva jooksul kokku kaks tundi.
Õlut ja veini hakati serveerima juba lõunast ning õhtuks olid nii mõnedki üsna švipsis. Minu jaoks on äärmiselt keeruline tarvitada alkoholi kaks õhtut järjest. Sealjuures pean ma ju tantsima ja seda kuueni hommikul, sest ega DJ siis enne ei lõpeta. Püüa sa magada, kui allkorruselt tulev bass ulatub sinu kõrvadest sügavale südameni, rääkimata värisevast seinast ning narivoodist. Ei. Magamine ei tulnud kõne allagi...
Esimesel õhtul korraldati soojenduseks üsnagi põnevaid mänge. Poisid ja tüdrukud jagati eraldi meeskondadeks ning siit see kõik alguse saigi...
Oh, seda adrenaliini ja võiduhimu. Põhimõte seisnes selles, et pidime teineteist üle trumpama tantsimises ja laulmises. Ühel korral (mitmest) valisid meeskonnad esindaja, kes pidi ülesande kõigi ees sooritama. Näiteks tantsima nii seksikalt kui võimalik (selle osa võitsid kusjuures poisid, see kutt oli nagu... wow!) või siis žestide abil teistele selgeks tegema laulu pealkirja. Vahva. Vahva, kuni mina seisin seal kõigi ees ja tuli välja, et ülesandeks on Brasiilia päritolu meesterahvastega võidu twerkida.
Laua peal, muidugi. Siin tehakse kõike laudadel. Justkui protestiks kõikidele kommetele, mida saame lõpuks rikkuda.
Issand appi! Oleksin tahtnud maa alla vajuda ja mitte kunagi tunda atmosfääri.
Ja nii ma seal seisin... laual... aegajalt twerkides... kõigi silmade all. Sain hakkama aga no... need kutid. Ükski meesterahvas ei tohiks osata oma taguotsa sellisel moel väristada. See oli uskumatu. Damn you, Brazil!
Järgmisel päeval selgus (minu õnneks), et keegi isegi ei teadnud, et see olin mina seal laual. Nad väidetavalt "vaatasid mulle küll sügavalt silma" aga ei tundnud minuga rääkides mind ära. Kutid...
Teisel päeval ootas meid ees vägev katsumus. Nimelt sattusin ehtsa ning vanakooli Ameerika noortefilmi momenti. Beerpong ja flip a cup ning Joanna, kes ei joo õlut. Tuleb välja, et joob. Ja joob heameelega, kui tema meeskond osavalt võiduvees liugleb. Oh, seda lõbu!
Kolmandal potentsiaalsel "purjus" õhtul mõtlesin välja karjuda, et MA LIHTSALT ENAM EI JAKSA! PALUN! LÄHME KOJU! Joome teed ja sööme küpsiseid!
Aga siis sa võtad selle veini ja paari lonksu järel unustad kõik valu ning alateadvus planeerib salamisi kohtumist Anonüümsete Alkohoolikutega. Räägid sakslaste ja kreeklastega teadusest ning filosoofiast kuis vana kala ise. Vahel sunnid Indiast pärit noormeest endale naani küpsetama ja ehk paned pähe isegi lambakõrvad. Jah... seesuguseks see osutub.
Ütleme nii, et see kõik ei mõjunud mulle hästi, sest pühapäeval mõtlesin ma reaalselt suremisele. Dinanti sõites tundus iga kurv, kui lõputu õudusunenägu. Meie taga istuvate kreeklaste jutt näis nii valju ja kiire ning see justkui lõikas noaga mu trummikile. Midagi seesugust pole minu keha varem tundnud ega näinud. Kolm päeva järjest alkoholi tarvitada pole mingi nalja asi. See pole üldse naljakas, kui poolteist kuud tagasi kohtus sinu keha protsendilise märjukesega "heal" juhul korra kuus.
Teate. Iga noor inimene peab midagi taolist kogema. See on justkui kohustuslik lapsesaamine või armastatu leidmine. Avab silmad ja paneb teisiti mõtlema. Olen ennast vaikimisi alati viltu-vaatajaks pidanud. Et noh... kui keegi liiga kõvasti räägib või liiga palju joob. Ja nüüd... nüüd ma ei mõista mitte kedagi enam mitte kunagi hukka.
Mäletan seda hetke, kui meie esimese õhtu mäng oli täies hoos ja ma vaatasin lihtsalt ringi ning irnusin endamisi, kui lõbus üks asi olla saab. Jumal tänatud, et ma siin olen ja jumal tänatud, et ma selle nädalavahetuse üle elasin ning mitte kunagi enam midagi sellist kogema ei pea, sest ma lihtsalt enam ei jaksaks.
Eile õhtul... kui me lõpuks koju jõudsime ja duši alla sain, mõtlesin kraanist tuleva vee enda jaoks patupuhastajaks. Pea valutas. Lihased valutasid. Silmad ja keha ei funktsioneerinud. Nii vähe tunde magamiseks ja nii palju tunde ärkvel olemiseks. Voodisse saades teadsin, et esmaspäeva võtan vastu kui uus inimene.
Ja siin ma olen... puhas kui beebi.
Näonahk sai ehk pisut kannatada aga küll ta pääseb tagasi stabiilsete jahimaadele ning meiki ei taha kah üldse enam näha...
PS! Kujutate ette tualette, mis on olnud kolm päeva kuuekümne purjus inimese kasutuses. Me kõik teame, kui osavad sihtijad on švipsis mehed. Kondoomid, kõik võimalikud kehavedelikud, muda, paber... Nende koristamine oli meie kõigi ülesanne ja öeldud oli selge sõnaga, et enne me siit majast ei lahku, kui need ruumid on korras. Keegi ei teinud teist nägugi. Nii võtsin mina ämbri veega (ning oma kujuteldavad kummikindad) ja läksin pesin selle patupesa puhtaks. Oi, seda nalja. Meie toa poisid lubasid eestlannade auks samba püstitada ja tulevast abikaasat Tallinnasse otsima tulla. Inimesed ei jõudnud ära imestada, mille kuradi tõttu me sellist asja vabatahtlikult tegime. Ma ei tea, mis mul viga on... siiani ei tea.
Tegelikult tunduvad mulle need kasutatud kondoomid müsteeriumina. Kuidas on seesugune akt üldse võimalik, kui inimesed magavad kaheteiskümnekesi ühes toas... naridel...
Kas tõesti siis wc kabiinides? Ei... Tegelikult ka?
Jah. Seesugune see erasmuslaste elu juba on. Sex, alcohol and some more alcohol.
Dinant on aga see-eest ulmeliselt müstiline linn. Pisike ja kaunis. Mägede vahel... Mitte keegi ei räägi inglise keelt. Prantsuse keeles või üldse mitte. Võin lausa väita, et nad olid meie vastu õelad. Küsisin croissanti kaksteist korda enne, kui ettekandja minust aru sai. Kas mu hääldus on tõesti nii kehva? Sõna "muffin" nad samuti ei mõistnud. Vastused tulid ainult prantsuse keeles nagu mina peaksin neid mõistma... Hirmuäratav aga no, peame tõdema, nende keel on kuradima seksikas, seega andeks antav!
Nüüd naasen ma oma pessa, et siis oma rahulikku esmaspäeva edasi nautida...
No comments:
Post a Comment