... Sest mul puudub praegu igasugune inspiratsioon midagi sügavat kirja panna. Selle asemel jutustan igapäevastest tegevustest ja sellisest vahvast tegelasest nagu Sandra.
Armas-kallis isa kinkis talle sõbrapäevaks lennupiletid minu juurde, Genti.
Ja nii ta siis tõttaski siia, ajalooliselt esimese külalisena meie armsasse pesasse.
Andsin endast parima, et ka Sandra satuks Gentist seesugusesse vaimustusse nagu mina. Jalutasime kesklinnas, käisime lemmikpoodides, sõime šokolaadi ja saia, noppisime uusi ideid kohviku kevadmenüüsse, istusime jõekaldal, jõime veini Vooruiti terrassil, vaatasime endiselt laitmatult ilusaid Belgia mehi, külastasime Food Festivali, kõndisime maha kümneid ja kümneid kilomeetreid ning paaril korral sattusime riigipiiridest väljapoole.
Vahelduseks oli tore aega veeta kellegagi, kes sind niivõrd hästi tunneb ja teab... Hea ning lihtne.
Kui ma Eestist tulema hakkasin, arutasime asjade üle, mida arvatavasti igatsema hakkan. Kanzi õunadest Mona Lisani... aga Kukekese quinoa salatist ei saa ma üle ega ümber. Külastasime Sandraga üsnagi tuntud toidukohta Le Pain Quotidien ja uskuge või mitte... nad serveerisid seal quinoa salatit hummuse ja läätsedega. Küll viis eurot kallimalt kui Anni Arro aga ikkagi...!
Kaks ratast aga kolm tütarlast. Lahendused on varrukast võtta...
Vooruit terrass - vaba laua leidmine oli praktiliselt võimatu, sest soe kevadpäike oli iga viimasegi tudengi pimedadest koridoridest välja meelitanud. Istusime seal tunde ning rääkisime Belgia kultuurist, talumeestest, koolist, armastusest... Õhtu lõppes rrrräige peoga meie õndsas kodus, kus Niels helisüsteemi konkreetselt vägistas ja ka kaks tänavat edasi naabrite aknad värisema pani.
Food Festival leidis aset terve nädalavahetuse ühes vahvas tehast meenutavas hoones (väga F-hoone neist), mis oli täis pistetud foodtruck'e. Burger, sushi, pannkook, vahvel, India ja Tai köök... DJ ja lõputult stiilseid ning ilusaid inimesi. Väga lahe ettevõtmine! Kahju, et ma sellest paremat pilti ei saanud...
Aga kui Sandra lõpuks minu juurde jõudis ja kohvri lahti pakkis, hüppas sealt välja kilodeviisi musta leiba, kohukesi, head Eesti sinki ning igasuguseid vahvaid kingitusi. Võtsin südameasjaks kodustele samaga vastata, seega järgmistel päevadel sai minu missiooniks nänni ostmine.
Jõudu ja jaksu Eestimaale! Kuuldavasti pidid kõik kannatused kestma kõigest terve elu, seega küll see lumi ära sulab... või siis mitte.
No comments:
Post a Comment