Issand, milline tunne on vahel kogeda midagi, kus kõik tundub ebamaine, nagu oleks teises riigis. Leigo järvel juhtus nii ja nüüd, eile, valgus kõndis Kadriorus. Eelmine aasta käisime Priiduga seal. Olin sõnatu ning see aasta... olin veel rohkem sõnatu. Tegemist on nii kirjeldamatu üritusega, et sealne kohalolek on kohustuslik. See on see tunne, et sa tahaksid oma muljet kuidagi edasi anda aga see on võimatu läbi piltide ja sõnade... Lihtsalt kujutage ette - terve Kadrioru park on täis küünlaid, puudel on valgustid, luigetiigi saare keskel oleval majakesel tantsivad paarid, tuledemäng, muusika, rahvas... oeh!

A, ja täna... vargused jätkuvad. Merilil varastati rahakotist raha ning suitsupakk. Tore on käia klassis, kui keegi paratamatult kleptomaania all vaevleb ...