Paar aastat tagasi, kui minust ametlikult harilik teismeline sai, kes iga nädalavahetus kusagil majapeol end õnnelikult tundis, ei osanud oodatagi, et kunagi muutuvad need samad noorte hängimisõhtud mitte nii tungivalt lõbusaks. See reede oli meil au tähistada Mari-Liisi ja Kerlini 18ndat sünnipäeva Mari-Liisi juures, mis tegelikult kujunes uskumatult lahedaks õhtuks. 

Peol oli kergelt nelikümmend inimest ja kusjuures maja ei kippunudki väikseks jääma, mis on üllatav. Kõik inimesed olid kusagil eraldi, laiali. Õhtu jooksul kujunes minust ametlik fotograaf, kes soovijatest sõbrapilte tegi. Kuna alkohol pole enam kaua minu sõber, siis oligi tore endale hobi leida ning oma asja ajada. Nalja sai palju, sest peol olnud inimesed olid kõik nii armsad ja toredad. Vahepeal tekkis küll tülpimus väikestest kiimaverelistest poistest, kes meeleheitlikult tüdrukuid taga ajasid aga õnneks möödus see peagi. Naelaks kujunes minu väike raseda kõhuke, mille üle me juba enne sünnipäevale jõudmist Annuga naersime. Viimasel ajal olen pidudel suhteliselt ruttu ära vajunud aga see reede suutsin kella neljani hommikul vastu pidada. Mina, Laura, Keit ja Egon otsisime raskelt vaba taksot. Peale poolt tundi helistamist andis Laura alla, istus lauataha maha ning hakkas hapukurke sööma. Jumalale tänu, et telefon helises, sest olime juba lootuse kaotanud - nimelt vabanes takso! Oh seda rõõmu. Jalutasime neljakesi tublisti Lucca ette ning taksosse sisenedes avanes meie silme ees uus maailm - kerge idamaine muusika, selline jooga, terve armatuurlaud oli täis viirukeid, elevante, sulgi, mingeid kulinaid. Auto lage katsid helmed ning suled. See oli midagi uut ja imelist ... Olin viimane, kes taksoga sihtpunkti jõudis. Autost väljudes, lausus too sama muhe juht - ilusat elu sulle, laps! See kõik oli kokku nii naljakas aga samas pani mõtlema... Mille üle? Seda ma ei tea...

Alati seksikas Joonas...

Nunnud :)

?