Pole vist ime, kui mainin, et olen tõbine? Ja... esmaspäeval oli praktika ning vedasin end sinna kohale, sest enesetunne oli suhteliselt normaalne. Tunnis olles voolasid pisarad ja salhvrätikuid kulus pääris mitu. Tund aega enne koju saamist, tuli õpetaja minu juurde ja ütles  - Kuule, väike tüdruk! Sa oled tubli olnud küll aga mul on sind kahju vaadata. Ehk lähed koju ja teed end terveks? Nii armaaas ! 


Tatsasingi koju, läksin magama ja siis juba juuksurisse. Peale juuksurit kutsus Sandra mind Komeeti. Einoh... vahet pole, et ma haige olin. See ei takista mind! Ta käis artises Tom Fordi üksikut meest vaatamas. Targad räägivad, et tegemist on Colin Firthi elurolliga. See oleks tõesti meeldiv, kui ta oscar saaks. Tegemist on super sümpaatse näitlejaga. Kui on kedagi, kes tahab minuga seda filmi vaatama tulla ning ei ole midagi selle vastu, kui ma kõrval ulun nagu segane, siis andke aga teada! Aga mina jõin teed, Sandra cappuchinot ning peagi jalutasime koju. Õhtul tegin Priiduga ühe väikese jalutuskäigu ja rääkisime maailma asjadest...

Eile sattusin Sandraga kinno - titetegu Jennyfer Anistoniga. Südamlik film. Tegu pole tavalise ameerikaga. Filmis mänginud väike poiss oli lihtsalt võrratult armas! Peale kino läksime Vapianosse, sõime pastat ja peagi liitus meiega Priit. Rääkisime juttu, juttu, juttu...


Vahepeal mõtlen, et tahaks rohkem aega... kõige jaoks. Teha on tegelikult palju aga lihtsalt aeg ei taha kuidagi järgi tulla...