Enamus ajast, kui jutt kisub tüliks, siis visatakse ette pidevaid küsimusi - miks me mäletame halbu asju heade asjade üle? Kas just asju aga elamusi ning tundeid. Tegelikult ongi nii. Toome välja halvad küljed selle asemel, et tuletada endile meelde unustamatuid kogemusi, tulemusi, võimalusi... Pole vaja olla negatiivne. See ei tule kellelegi kasuks. Tõsiselt!

Laupäeva hommikul ärgates tundsin, et peaks koerga veitsa ringi tuiama. Olgugi, et ta sõi ära minu SULGEDEGA KOTI ja ajas pikali meie kuusepuu, mõtlesin talle andeks anda ning viisin ta randa. Tänu külmale pääsesin sinna suurepäraselt ligi. Naljakas on see, et praeguse hetkega olen näinud ära täpselt 17 Eesti talve aga ometigi suudan ära unustada selle võlu. Avastamisrõõm on alati suurem ning ei suuda suud kinni panna, kui äge see hommik rannas oli. Mona jooksis räigelt mööda rannajoont edasi-tagasi ning kõik oli karge ja talvine, et unustasin end täielikult ära. Ma isegi ei tundnud külma. Oleks mul vaid kaamera olnud... Nii ma siis passisin tühjusesse kaks tundi, kuniks ehmatusega märkasin, et Mona haugub eemal... kodu juures.