Issand, kui hea on kodus olla. Tõsiselt! Asi on lihtsalt selles, et kui sa oled neli päeva ja kolm ööd pidevalt ringi saginud ning pole aega iseendale leidnud, siis tundub kodu see kõige õigem ja püham paik. Eile käisin Laura sünnipäeval, kus jäin suht kiirelt purju. Kella 12 ajal läksin Priidu juurde kadriorgu, sest ei jaksanud enam niisama passida. Õnneks polnud ma ainuke purjus alaealine, sest Priit oli ka kusagil midagi tegemas käinud. Täna hommikul pidin otse trenni minema, mis algas kell üks. Kellaaeg iseenesest pole just kõige varasem aga kui sa oled vähe maganud jääknähtudega soojas voodis hea inimese kõrval, siis tundub trenni minek viimane asi, mille üle rõõmu tunda. Vahepeal tuli Mari ukse vahelt sisse ja ütles, et tuba on pohmellihaisu täis. See oli tingitud Priidust - ausalt ka! Aga nii ma siis läksingi trenni... Juua mul polnud, isegi süüa ei jõudnud. Mis on aga peamine - trennis ma kokku ei kukkunud. Midagi uut! Peale tennist jooksin nelja peale ja siis sõnaotsesesmõttes tegin kiirkõndi koju. Uuuhh... kui hea! Mugavad riided seljas, vaikus, teetass kõrval ning soe tuba - mis saaks antud juhul paremini kõlada? Praeguse seisuga ei lahku ma siit nii pea. Liiga hea on.

Mitte, et ma poleks rahul möödunud päevadega. Lihtsalt ... kodus on mõnus.