Kell on pool viis laupäeva varahommikul. Mind jäeti eile üksi koju. Ikka veel olen üksi kodus. Ärkasin selle peale üles, et nägin unenägu. Ma päris täpselt ei tea, kuidas nende unenägudega on. Kas me näeme neid koguaeg, kuid mäletame vähest või juhtume harva unenägude lainele, ja kui ka juhtume, siis tundub see nii veider. Hetkel on mul meeles see, et nägin taaskord (olen taolist unenägu näinud kümneid ja kümneid kordi) karusid ja hunte, kes tahavad mind jummmmala kindlalt ära süüa. Olin puu otsas, sealt ääri-veeri alla kukkumas. Puu oli ümbritsetud loendamatul hulgal karude ja huntidega. Räige. Tegelikult, varem olen ma ainult karusid näinud. Hundid on nulle täitsa uus teema. Õudne, kuidas selline asi võib une ära ajada. Ma kardan karusid. HIRMSALT! Vanasti oli mul nendega mingi teema. Tapeedid, vihikud, pinalid, voodipesud, mänguasjad, riided - kõik olid karu teemalised. Kui paar aastat oli mu karu lembus esil olnud, juhtusin nägema Anthony Hopkinsi filmi The Edge, kus suured Põhja-Ameerika karud neid metsas taga ajasid ning kõik ära sõid. Verd ja liha oli iga nurga peal, karud aga jube vihased ning näljased. Vot sulle lapsepõlvetraumat. Kõik nunnud Winnie Puhhid ja karumõmmid muutusid sekundiga minu silme ees tapjateks. Ühel hetkel märkasin end uut tapeeti tahtmas ning otsisin poest pinalit, mille peal ei lamaks süütut karukest.

See nädal hakkasin koolis mõtlema, et kuidas ma oma nunnusid igatsema hakkan. Täiesti lõpp, kuidas me pidevalt naerda saame. Juba mõtlemine sellest, et meie kümnenda klassi main-gäng on suhteliselt katki minemise ääre peal. Mis on aga kindel - Tabasalus ma käia ei taha. Reedel jälle kooli ei jõudnud. Järgmine nädal kolmapäeval lähme klassiga Soome Picasso näitusele. MA SAAN SOOME!

Praegusel hetkel saan öelda, et olen rahul. Üle mitme-mitme aasta tunnen, et kõik on kuidagi korda loksunud, ise paika läinud. Hakkasin lugema Rhonda Byrne raamatut Saladus, mis räägib sellest, et peame olema positiivse mõtlemisega, sest see tõmbab omakorda külge kõike ilusat, mida iganes sa ka ei taha. Seega, kallikesed, ärge olge nii depressiivsed ja negatiivsed. See pole seda väärt, trust me!

Kell on neli nelikümmend kuus ja õde tuli peolt just koju. Tunnen, et peaksin magama minema. Ta vaatas mind oma häguse ent JUMMALA kaine pilguga ja küsis, et mida v*ttu sina nüüd teed? Ega see normaalne pole - läpakas süles, diivnil istudes, kell viis laupäeva hommikul blogi kirjutada. Ja seda veel kinnissilmadega ...